Jooksususs: Kui 2/3 osa ettevalmistavast treenigust sai läbitud Salomon XT Wings sussiga, siis viimaseks 1/3-ks ning eelkõige maratoniks soetasin asfaltil jooksmiseks eraldi paari Nike Air Pegasus+ 26 susse, nr. 45,5.
Jooksupartneri kevadisest koolitusest sain teada, et olen õnnelik ülepronatsioonilise jala omanik (täpsemalt jooksuparnteri lehelt) nagu ~25% jooksjatest, mis tähendab, et peaksin omama jooksusussi, mis on sirge või poolkõvera liistuga, fikseeritud jalaasendiga või stabiilsed, tugeva vahetalla ja toestusega. Jooksupartneri lehelt on leiab ka eeskujuliku juhendi jooksusussi valikuks.
Tänu vajadusele realiseerida CitySporti kinkekaart, sain õnneks tootja osas sain otsingud koomale tõmmata. Nii nõutasingi siis Nike poes ülepronatsiooniga jalale vastavat sussi. Esiti pakuti uut FlyWire tehnoloogia põhist Nike LunarGlide+ 2. Tuleb tõdeda, et nägi edev välja küll, kerge, hea hingavusega, üle keskmise vetruvusega, pehme, kuid üllatuseks ka ebamugav mu jalaliistule. Kahju kohe. Nike LunarRacer+ 2 ning Nike Free Run+ jätsin valikust välja, kuna ei tundunud oma kasutusomadustelt olema just 4h maratoni mehe sussid. Nii jõudsingi enda jaoks täitsa üllatavalt proovimistega normaalsele jalale mõeldud klassikalise Nike Air Pegasus+ 26-ni. Istus jalga kui valatult, suurepärane vetruvus, hingavus, natuke küll jah raskevõitu ning ega seda edevust ka ole. Kuid pakutavast valikust selgelt parim.
Teatavasti on jalal jooksu ajal, eriti 4h jooksu ajal komme tursuda, isegi kuni ühe numbri võrra, seega, et vältida finiši koridori sisse murdmist roosade sussidega, saigi valitud number 45,5 ehk siis number normaalist suuremad.
LÕPLIK HINNANG: 8/5 - hea. Nike Air Pegasus+ 26 on korralik, hea vetruvusega, eeskujuliku põrutuskindlusega, piisava rulluvusega, korraliku hingavusega, mitte kõige kergem, asfaltil jooksmise suss, mis teeb oma tööd laitmatult. Sissejooksmiseks kulus kõigest 2 trenni, ehk nii ~22km. Maratoni jooksul suss endast märku ei andnud, kui välja arvata jooksujärgsed valutavad tallad, kuid siin langeb mu kahtlustus pigem Dri-Fit sokkidele. Ideaalis võiks pikamaa jooksususs küll olla kaalult kergem ning välimuselt minimalistlikum. Järgmise sussi puhul, võtan proovimisele ka NB, Asicsi ning Mizuno.
Jooksusokk: Kõik trennid sai joostud erinevate SUVA puuvillaste sokkidega ning esialgne plaan nägigi ette rajale minekut kas madalate poolfrotee sokkidega või x-static hõbeniidist sokiga. Lugedes, aga nädal enne starti ajakirjast Jooksja, Meelis Atoneni veendunud arvamust puuvillase soki ja hõõrdumise suurest lembusest, tekkis ka mul oma kahtlus plaani headusest. Nii saigi kiiremas korras Tallinna suuremad spordikauplused läbi kapatud, mille tulemusel jäid kaalukausile Crafti pikk kompressioon sukk, Crafti Pro Zero Run sokk ning Nike Dri-Fit jooksusokk. Kompressioon sukk tundus neist kolmest jalas kõige mugavam ning mus süvnenes veelgi veendumus, et kunagi tuleb proovimiseks kindlasti kompressioon sukk võtta. Kuid maraton ei tundunud olevat kõige sobilikum koht katsetusteks. Crafti Pro Zero Run jooksusokk tundus aga jalas olevat imeõhuke, nagu läbiüaistev siidisukk. Tõenäoliselt on väga mugav, kuid minus kui puuvillsokkide pealt tulnul, ei äratanud just usaldust. Seega jäi lauale alles Nike Dri-Fit sokk. Eelkõige hinnast ja jalanumbrist lähtuvalt osutus valituks poolkõrge Nike Elite Run Stability Cushion Quarter sokk.
LÕPLIK HINNANG: 8/4 - rahuldav. 1 päev enne maratoni ei osteta uut, eelnevalt läbi proovimata sokki! Enne starti jõudsin teha vaid ühe trenni, mille jooksul jalalaba alt pingesse läks, ning kergelt krampi kiskus. Sama juhtus ka maratoni eelse soojenduse ajal, ehk siis kerge ärevuse sain ikka sisse ajada enne rajale minekut. Täiesti põhjendamatu risk! Vahetult enne starti keskendusin põhjalikult ka jalalaba venitustele, kas siis tänu eufooriale jooksul või eelnevatele venitustele, pitsitamist ma maratoni ajal ei tundnud. Läks õnneks. Villide osas piirdusin ka vaid kahe väikse punase jõhvikaga parema jalalaba sisemisel küljel, mis aga oleks olnud tulem tavalise sokiga? Tõenäoliselt sama. Parem siiski karta, kui kahetseda. Ainuke tagasilöök tuligi peale maratoni, kui mõlemad jalalabad keskelt tulitasid. Minu kahtlus jääb sokile ja kompresseerivale keskosale. Kuiva, jaheda ilmaga julgeskin joosta mõlema sokiga, nii puuvillase kui spets jooksu omaga, kuid soojas ja/või niiskes oludes eelistan ikkagi spets sokki.
Riided: Ettevalmistavatel treeningutel jooksin nii kergemate kossutrenni pükstega, vuti trennipükstega, soojustatud, pika säärega Crafti retuusiga kui õhukeste lühikeste Nike pükstega (1997 aasta mudel, mis sai soetatud põhikooli ajal, 100m sprindiks ning kaugushüppeks).
Kahe esimese puhul kannatas teha küll lühemaid otsi, kuid pikematel ei hakanud üldse katsetamagi. Pika retuusiga joostes sai üsna pea selgeks, et pikki vahemaid läbides ei pääse jalg nii vabalt liikuma kui lühikese püksiga. Seega esimene eelistus jäi lühikesele püksile. Jah, mõttes oli küll soetada lühikesed jooksuretuusid, eelkõige just reite hõõrdumise pärast, kuid kokkuvõttes otsustasin olla hinnatundliku tarbija ning astuda vaseliinimeeste ringi. Lõpliku valiku otsustasin jätta maratoni hommikuks. Optsioone oli 3, lähtuvalt õhu temperatuurist:
Kahe esimese puhul kannatas teha küll lühemaid otsi, kuid pikematel ei hakanud üldse katsetamagi. Pika retuusiga joostes sai üsna pea selgeks, et pikki vahemaid läbides ei pääse jalg nii vabalt liikuma kui lühikese püksiga. Seega esimene eelistus jäi lühikesele püksile. Jah, mõttes oli küll soetada lühikesed jooksuretuusid, eelkõige just reite hõõrdumise pärast, kuid kokkuvõttes otsustasin olla hinnatundliku tarbija ning astuda vaseliinimeeste ringi. Lõpliku valiku otsustasin jätta maratoni hommikuks. Optsioone oli 3, lähtuvalt õhu temperatuurist:
- alla ~10C - pikk retuus;
- 11C-14C - lühike püks ja CapsiCam;
- ~15C ja soojem - lühike püks.
Särgivalikuga läks veelgi libedamalt, kuna kindel plaan oli joosta mustas JK Piraaja treeningsärgis, siis tehtud, mõeldud.
LÕPLIK HINNANG: 8/5 - hea. Pükste osas sain positiivse üllatuse osaliseks - kerged, mugavad, ei mingit hõõrdumist. Õnnestumine tuleb kirjutada suuresti ikkagi ka vaseliiniga määrmise arvele. Igal juhul lühikeste retuuside soetus on agendast maas. JK Piraaja särk muidugi teab mis mugav jooksmiseks ei ole. Sünteetilise särgi kohta on ta üllatavalt raske ning meelsasti naudib keha vastu hõõrumist, mistõttu ka kaenlaalused ning nibud said ohtra vaseliiniga sisse töödeldud. Verisest ihust seega pääsesin. Jooksusärgi osas tasub kaaluda investeerimist uude ja värskesse musta,- kollases toonis särki.
Lisavidinad: Pulsikellana kasutan Polari 2007.aastal soetatud mudelit RS200. Oma funktsionaalsusega rohkem kui sobiv mulle kui harrastajale.
Muusika osas oli mõte soetada fm raadio/mp3 mängija, kuid ainult mõtteks see jäigi nii läks ka higipaela ning nokatsi ostmise plaaniga.
LÕPLIK HINNANG: 8/5 - hea. Pulsikell töötas pool distantsi laitmatult ning oli täitsa kasulik vidin esiti tempost kinnipidamisel (1km/5min) ning teisalt igavuse peletamisel. Otseselt pulsitsoonidest kinnipidamine ei tundnud rajal olevat otstarbekas. Distantsi teisel poolel leidis aga kell, et võiksin joosta lõpuni pulsiga ~230 tuuris ja nii me ka kahekesi finišeerisime. Plass lugu iseenesest kui mõelda võistlusandmete kogumisele. Muusika pleieri mitte omamine ~1000 osavõtjaga jooksul, kus iga 5km tagant musitseerib mõni kollektiiv ei osutunud puudusek. Nii ka ~16 kraadi juures ei tundnud puudust ma nokatsist või higipaelast. Hea mõte oli ka siiski Buff ühes võtta, geelide biitsepsile fikseerimise võib lugeda õnnestunud inseneriprojektide hulka
Posts
No comments:
Post a Comment