Omal jalal Andineemele

Veloga Andineemele uhamine igaaastaseks traditsiooniks otseselt ikkagi kujunenud ei ole, täpselt korda kaks sai tehtud ning lisaks eelmine hooaeg suures Tour de France, ka Andineemest mööda Kolga-Aablasse velotud, aga enamat mitte. Eks saa näha kas veel isutab sel aastal samale trassile tagasi, ilmselt mitte.

Sõnaga, isu oli millegi värskema järgi, eriti valguses, kus paar läbikäidavat just hiljuti katsid erinevates vormides omal jalal sada ja pluss kilomeetrit, üks siis rogaini EM-il ning teine Laulasmaa ultrajooksu raames. Lisaks teisest küljest oli küpsenud juba mitu aega mõte - võtta selga matkakott ning kodutänavast startides liikuda võimalikult mööda rannikut Andineeme külani välja. Tutvudes aga võimaliku marsuudiga, sai selgeks, et vajalik on põhjalikum kodutöö kaardiga ning arusaam teatud piirkondade läbitavusest, enne kui rännakule asutada. Seega läks käiku spontaansem plaan - liikuda jooksu sammul ja otsesuunalisemat rada pidi Andineemele.

Laupäeva hommikul, 10:48 olin stardiks valmis ning nii algas retk piki Tüve tänavat Järvevana tee kergeliiklusteele, säält edasi raudtee ületus üle Suur-Sõjamäe ning Peterburi teele. Kui 4/5 Peterburi tee lõigust oli võimalik läbida kõnniteel ja paralleelteedel, siis viimane 1/5 jäi siiski maantee äärde ja oli raja ebameeldivaim osa tänu mööda uhavatele automobiilidele. Õnneks oli Loolt võimalik juba keerata taas kergliiklusteele (Loovälja tee), mis viis Maardu järveni ja edasi Maardu karjääri ringteeni, kust sai ka Peterburi tee alt mugavalt läbi ning suuna võtta juba Võerdla ning säält edasi Jõelähtme peale. Viimasest oleks saanud otsemalt kerida ka vanale Narva mnt-le, kuid otsustasin väikese ringi kasuks, et oleks võimalik osa trassist läbida ka mererannikut pidi.

Seega sai keeratud Jõelähtme põldude vahelt golfiradade ning pisikese Jõesuu asumi suunas.

Jõesuust viib üle Jägala kenasti korralikumat sorti rippsild, säält omakorda kilomeeter paar maantee äärset lõiku ning saigi metsa vahele lõppeks.

Vaimu turgutuseks oli ette säetud ~4 kilomeetrine sirge, mis ühendab Ihasalu ning Kaberneeme teed. Enne Kaberneeme teed juhtus sisse veel üks planeerimatu haak, kuna kaart ei olnud siiski õigesti pähe salvestunud, tähendusega, jõudsin oodatust varem asfaldile. Õnneks vaid mõneks kilomeetriks, sest õige pea olin juba RMK Kaberneeme puhkealal suitsevate grillide ning slaavikeelsete kilgete keskel. Ei teadnudki varem, et sääl nõnna suur ametlik telkimiskompleks koos väikse veesilmaga on organiseeritud.

Mõned sajad sammud puhkealalt välja, üle tee ning murdsingi juba rannikule, esialgu küll metsa vahele sörkima, kuid üsna peagi ka päris liivale, päris randa.

Liival jooks sussiga ei tundunud aga kõikse mugavam, valida oli kas pehme tasase pinnase või kõva ja kaldus pinnase vahel, kumbki ei suutnud imponeerida. Seega valdavalt jalutasin ranniku osa. Läbi Haapse, Kullamäe ja Salmistu, nii umbes ~7,5km kokku. Avastatud sai Haapsest mitmeid randa ulatuvaid sildistatud ja tarastatud eramaid nagu ka pompöössusele kalduvaid elamisi. Ka legendaarne tee Pedassaarde Salmistust, sai üles leitud ning salvestatud.

Salmistust Andineemele siiski mööda rannikut ei õnnestunud pressida, kuna pealekasvanud roostik oli piisavalt võimsaks suutnud end ajada enne jaanipäeva ja ilmselt oleks pidanud osa distantsist hoopis ujudes võtma, seega ragistasin läbi võsa otsejoones Salmistu ja Valkla teeni välja, leidmaks alternatiivset ja loodetavasti lihtsamat läbipääsu. Google maps-i väitel pidigi üsna pea rannajoonega enam-vähem paralleelselt jooksma üks teeots Põhjalt. Ärakeeramis kohal küll ilutses eramaa silt ja viide tupikteele, aga antud momendil tundus juba äärmiselt mõistlik oma silmaga see tupik ikka ära kaeda. Esiti kulgeski tee kenasti nii nagu lubatud, kuni teele kerkis tabaga lukustatud värava laadne moodustis. Optimist minus nägi eespool olevast majast kenast mööda looklevat teed heinamaale, seega otsustasin olla mölakas ja astusin aiast ka sisse. Sajakonna meetri pärast õnnestus kohata lisaks piimakarjale üht prouast, kelle ees vabandusin ette ja taha, et niiviisi olin võõrale maale tunginud. Uurisin veel igaks puhuks, ega siit tee nüüd ikkagi edasi lähe. Proua teadis kindlalt, et ei lähe ta kuskile, üritasin veel leida prouas üles seikluslikuse nuppu, ehk ikka läbi karjamaa saaks, aga paraku tulutult. Ehk siis tuli viisakusest, tuldud teed tagasi kulgeda ja järgmist tee otsa proovida, mis küll tegi imepisikese haagi sisse. Jõudes ristmikule, kus esialgselt valitud tee pidanuks ristuma nüüd kulgetavaga, märkasin tee otsas taas ilutsemas tuttavat tupiku märki, ehk siis kohalik elu on kunagise tee ilmselt tänaseks sulgenud.

Lõpetamine oli nüüd juba vormistamise küsimus, kõikse pealt Sõitme, siis veel Leegiranna legendaarnde uuselamu rajoon ning olingi Andineeme endise puhkebaasi teel ja ~15 minutit hiljem juba koduses rannas lainetes suplemas.

Kokku siis kogunes kilometraaži 61,45 km, puhast jooksuaega sai investeeritud ettevõtmisse 6:32:08 ning väidetavalt sain lahti ka 5820 kilokalorist, mille ekvivalent võiks olla ~224 toorest porgandit. Trass joonistus välja siis järgmine:

Õppetunnina võtan kaasa teadmise, et säense ettevõtmise peale kulub rohkem kui 2,5l vett antud ilma oludes (~20C, valdavalt päikseline). Ehk mingi hetk oleks tulnud siiski veevarusid täiendada, ilmekalt andis sellest märku ka pulss, kuna kui vesi otsa lõppes siis vere paksenedes tõusis sama tempo juures pulss 8-10 löögi võrra.

Kuigi ihu ja vaimu ettevõtmine ei murdnud, siis lubadust tegevust uuesti läbi teha vähemasti praegu ei planeeri.