Viimasel paaril hooajal on hakanud jalgadel liikumise fookus aina enam nihkuma asfaltilt metsa poole, peamiselt on ses süüdi orienteerumine ning eriti just rogaini formaadis orienteerumine, mis üldiselt on tähendanud siiani nii ~4-8h ragistamist väga eripalgelistel ja põnevatel maastikel. Sealt saadud positiivne impulss on pannud omakorda kaema ka maastikujooksu (trail run) maailma ning uurima võimalike radu, kus saaks sussi tolmuseks teha nii siinpool kui sealpool piiri. Väljapoole pole veel pressima hakanud, kuna koduvabariigis on senini radade avastamist jagunud küllaga, enamasti küll jah, tagasihoidlikumates numbrites distantsis. Samas isu pikema pungestuse järgi on järk-järgult aiva kasvama hakanud, nii tekkiski eelmine varasügis mõte võtta ette veidi asisem amps ning joosta läbi RMK Oandu-Ikla trass, etappide kaupa siis. Et mõte lihtsalt lohisema ei jääks, jagasin plaani ka hea sõbra Rainiga ning nii tuligi 2016.a ihuharimise kalendrisse vastav märge ära teha.
Ajatamisega läks rohkem aega kui võinuks arvata, kuid lõppeks sai selgeks, et parim variant on esiti teha ära Oandu-Aegviidu lõik ja seda ühe tööpäevaga mõnel nädalavahetusel. Kalender arvas, et parim aeg selleks võiks olla 2.juuli. Kuna suurt isu ei olnud varahommikul kivilinnast ida suunas uhama hakata, siis otustasime juba eelneval õhtul pidulikult kohal olla. Startides reedel, pärast töönädala lõppu Oandusse, olin isiklikult üsnagi skeptiline kohalike telkimisvõimaluste osas, nimelt olin tekitanud endas arvamise matkaraja tohutust populaarsusest, mida väisavad regulaarselt märkimisväärsed massid. Kohale jõudes selgus, et masside osas väga palju polnudki eksinud, kuna nii sadakond kodanikku oli Oandussse kokku sõitnud ja oma telgi üles sättinud, lisaks seadnud end õige nooblilt riide ning isegi õide löönud, ehk siis toimus suuremat sorti pulmapidu või jubileum, pigemiti jään esimese variandi juurde. Matkalisi silma jäänud seltskonnas ei paistnud olevat ning tänu Oandu telkimisala suurusele leidsime peotelgist piisavas kauguses täiesti sobiliku ööpaiga. Peale meie "daša" oli veel kaks koda üles säetud. Õhtusesse menüüsse pikkisime sisse punased läätsed tuunikala ning vähese küüslauguga, kõrvale veidi lavašši ning EM-i veerandfinaali Belgia-Wales. Oli igati priima kombo.
Laupäeva hommikune äratus oli säetud 7:15 peale ja umbes-täpselt nii ka kargu alla saime, sebimist-jebimist, hommikune seemnete-kliidega helbed pähklivõiga, üks 0,33l Coca-Cola, üks banaan ja oligi aeg rajastuda. Esialgne optimistlik plaan oli liikuda ~6 min@km, sinna juurde mõned pausid ning 13:00 olla Viru raba vaatetorni lõunalauas. Lõppeks jäi ametlik stardipauk edevuse ning külalisteraamatu tõttu ikkagi venima, nii et jooksma saime alles 8:44.
Esimesed 9 ja pluss kilomeetrit Võsuni läksid ihhiihahhaa väga ludinal, jutustades ning looduse pakutavat nautides. Võsul sai väiksemat sorti värskendus tehtud kohaliku telkimisala kraani all, mõned kummikommid sisse ja edasi. Võsult välja kihutades, tegime ka oma ainuma rajalt eksimise ära, kui hooga põrutasime õigest ärakeeramise kohast mööda nii ~400m, õnneks sai viga piisavalt kiiresti märgatud ja korrigeeritud. Kui jõudu on siis, miks mitte. Edasi liikumise sama rütmi ja kergusega, mis pole ka liiati üllatav, kuna selle rajalõigu profiil on esiti alla ja siis valdavalt tasane.
Järgmine peatus oli Kuueristil, ~17km peal, kus juba oli tahtmist teha esimesed venitused reitele ning tankida kütet õllesigarite ja ühe Corny batooni näol. Pikemaks peatuseks väga mahti ei olnud, kuna tuulevaikuses päikese käes utsitasid parmud ja kärbesed uuesti minekule. Enesetunde osas endiselt kurtmist ei olnud ning ka samm oli veel reipama poolne, jõudes Joaveskisse (~24km) tuli aga teha plaaniväline stopp, kuna järvele ehitatud purre oli liiga ahvatlev, et sealt mitte vette karata, Rain suutis mind keelitada veel ootama päris supelungiga, kuna paari kilomeetri präast Nõmmeveskil pidi olema veelgi parem spaatamise võimalus. Jõudsimegi kompromissini, et piirdun vaid pea jahutamisega järvevees. Raske arvata, millel mu mõtted järgmis peatuseni olid. Isegi Valgejõe ürgoru võimas kallaste ja looduse stiihia jäi nii tagaplaanile. Tunnistama peab, et ega see samm nüüd enam 25-26km peal kõikse nõtkem olnud ka.
Lõppeks olimegi Nõmmeveski telkimisplatsil, siin kohtasime ka esimesi matkaseltskondi, kes siis olid samal trassil või siis jah, leidnud endale telkimiseks lihtsalt mugava koha. Nõmmeveskit läbiv Valgejõgi üllatas madala veetasemega, jõe keskel oli vett napilt üle põlvede ja vool seepärast ka tugeva poolne, teagi, miks need pisiasjad praegu kirja said, sest pärast ~3h rajal, oli peamine mõnu ikkagi lihtsalt vees pea kümmekond minutit lebotada ja jahtuda. Jahtuda seetõttu, et päevane keskmine temperatuur võis olla varjus nii ~23-25 kraadi tuuris ja päikese käes veelgi enam, seega mõnel lõigul rajal praadis nii, et rasva pritsis. Mistõttu oli ka kere seisukohast jahutamine ning veetarbimine eriti kriitiline kui oli tahtmist ikka Aegviitu välja venitada, nii ma iga ~20 minuti tagant ka 2,5l joogipaunast jõin. Nõmmeveski peatuse ajal tegime veel ühe hapukurgi kahe peale, jällegi mõned õllesigarid ning kummikommid ja võisime jätkata. Suplusest sai igal juhul säense emotsionaalse laksaka, et järgmised 3-4 km läksid lenneldes.
Ja siis nii 32-33 km peal hakkas aga sein ette kerkima, jutt sai otsa ning toimus ümberlülitus vaimu treenimise režiimile. Rada võis antud lõigus isegi olla ilus, kuid mõtted olid koondunud vaid kilomeetritele ning aja arvestamisele, millal küll Viru rabasse jõuame. Sõnaga - tahke tatt venib ka kiiremini kui aeg, millega me raba piirini jõudsime. Raba laudteele jõudes rabasid meid massid, kes olid end loodusesse liikuma sättinud, iga mõnekümne sekundi tagant tuli kedagi tervitada ja mööda nihverdada kitsastel laudadel. Lõplik pauk tuli aga raba keskel suuremat sorti lauka või väiksemat sorti rabajärve ääres, kuhu oli ehitatud platoo koos vette mineva trepiga ja seal sitsis siis pea kahekümne hingeline punt päevitada ja supelda. Antud pilt, antud konditsioonis tundus igal juhul olevat rabav. Sel hetkel ei oleks samuti ühest sulpsust just ära öelnud, kuid tahtmine jõuda võimalikult ruttu TP-sse (teeninduspunkti) sai siiski võitu. Mõned sajad meetrid veel ning olimegi vaatetorni restoranis, läbitud oli selleks hetkeks pea maraton ja natuke peale ehk numbriliselt 42,5 km, haldjas Britt oli katnud pingi hea ja paremaga, loosi läks esmalt soolane kraam - kiirnuudlid, õllesigarid, hapukurk ning värskemast kraamist apelsin, arbuus ja rohkelt värskat. Joogijanu oli suur, kuna viimasel neljal kilomeetril oli joogipaun lõplikult tühjaks saanud, ilmselt hakkasid ka soolavarud otsakorrale jõudma, kuna higi oli oma soolasuse tasapisi minetanud. Magusast läks loosi vaid üks sulanud Snickers. Seejärel sai alateadlikult taarutud varjulisemasse kohta, sussid jalast ja horisontaali, olemine läks nii mõnuskas, et silm hakkas kinni vajuma.
Ilmselt pole raske jällegi arvata, et kere just rõõmuga säensest rammestusese hoost üles ei karanud ning nõudnud uusi kilomeetreid. Vähe lõõpimist oli joone alla tõmbamise osas, kuid jätkamise küsimuses siiski mittemingisugust kahtlust ei tekkinud. Oma esialgest graafikust olime maas ~1h jagu, kuid ausalt öeldes see väga ei morjendanud, kuna aega me jooksma ei tulnud. Otsustasime lasta veel kehal kohaneda uuesti liikumisega ning laudtee jagu liikusime kõndides ja siis läksime tagasi jooksu transsi, järgnev lõik Liiapeksist Järvi järvedeni on looduslikus plaanis klassikaline Eestimaa - kruusateed ja võsa, läbisime selle tee suuremate emotsioonideta ning kui Pikkjärve ääres vajas Rain tehnilist peatust, siis leidsin võimaluse jällegi kiireks supelungiks, et tähistada peatset 50 km läbimist. Rebisin veel ühe õllesigari sisse ja kõrvale SIS-i greibigeeli ning hakkasime kulgema Kõnnu suursoo suunas. Nähes jällegi laukaid, ei pidanud ma endale väga kaua mõtet uuest jahutusest maha müüma, kuigi eelmisest peatusest olime edasi liikunud vaid napid ~2 km. Rain küll väga vaimustuses mõttest polnud, kuid leppis siiski mu kapriisiga.
Edasine rada, tegelikult alates juba Järvi järvidest, on looduslikus plaanis ning profiili osas üks mu lemmikuimaid üldse kodusel pinnal, mida tean, kuid pärast ~52 km ei osanud ma seda enam suurt tähele panna, olime jõudnud tsooni, kus ootasime ning tervitasime igat ettetulevat tõusu, olles eelnevalt kokku leppinud, et tõusulaadsed lõigud kõnnime ja see tähendas omakorda puhkust. Nii venisime olematu tempoga ~60,5 km-ni, kui sein tuli mulle nii tihkelt ette, et pidin aja maha võtma ning põdrasamblas taastuma. Nüüd juba hakkasin otsima vabandusi, miks me ei peaks ikkagi täna Aegviiduni minema, teeme seda ju ainult enda rõõmuks ja mis need 15 km veel nüüd juurde annavad, Rain näitas oma oleku ja kehahoiakuga, et tahab edasi pressida. Viimase õlekõrrena võtsin kõne meie logistik-kokale Brittile, et uurida kus ta parajasti oma tegemistega on. Selgus, et velob meile vastu, et vett tuua. No väga tore, nii palju siis rajalt maha tulemise võimalusest. Niisiis tuli samblapadjalt protesteeriv ihu üles ajada ning liikuma saada jälle, nii ~1 km pärast kohtusimegi rõõmsa ja rõõsa velotajaga. Ratta kui transpordivahendi nägemine ei olnud just sel hetkel moraali tõstev vaatepilt. Potsatasin jälle samblale ja soigusin ilmselt miskit mürgist, kuna oli selgeks saanud, et Aegviiduni me täna välja ka läheme. Täitsime veevarusi ning viimase päästva vahendina võtsin SIS-i Double Espresso kofeiini geeli, mille maiteseelamus oli kahetine, ühelt poolt oli kohvimaik isegi hea, teisalt liialt intensiivne. Kas nüüd just geelist või lõplikust teadmisest, et finiš on Aegviidus, olime ühtlases liikumises pea lõpuni. Vaid viimasel kilomeetril, kas siis geelist või võimalikust ülekuumenemisest lõi korraks enesetunde kehvema poolseks ja läksime üle jalutamisele, kuid Aegviitu me jõudsime ning I etapi võib läbinuks kuulutada.
Kere oli pärast supelungi Nikerjärves üllatavalt heas konditsioonis. Mitte, et oleks tahtnud uuesti rajale tuisata, aga arvasin hullemat kogevat. Isikliku rekordi distantsi number sai viidud 75,07 km peale ja kogetu andis väga hea ettekujutuse, mida oodata kui minna ultra-jooksu rajale. Mõned olulisemad numbrid veel:
- Distants: 75,07 km
- Puhas aeg: 8:39:07
- Tegelik aeg: ~11h
- 1 km aeg: 6:55 min
- Tõusu: 526m
- Jook: ~6l vett ja värskat
- Söök rajal:
- 1 Corny batoon
- 1 Snickers
- 3 hapukurki
- 1 SIS greibi geel
- 1 SIS Double Espresso kofeiini geel
- 1 pakk õllesigareid
- 1 tops kiirnuudleid kanaga
- 2 apelsini
- 3 lõiku arbuusi
- veerand pakki Haribo karude kummikomme
Täielik GPS track on Endomondos.
Järgmine etapp siis Aegviidu-Ardu.
Posts
