Taliharja Vanakuri

Mulle ei meeldi külmas joosta.

Mulle ei meeldi lumes joosta.

Mulle ei meeldi ultraid joosta.

Ei, see ei ole sisemine eksistentsiaalne kahekõne endaga, mida pidasin Taliharja Vanakurja 101km rajal, vaid seda kõike teadsin ma juba mitu aega varem, enne kui ma end Vanakurjale üldse kirja panin, ometi kirja ma ikkagi end panin. Enesepiinaja? Tsipa kindlasti, kuid süüdlasi oli tol otsustaval hetkel siiski rohkem - peamiseks võib lugeda pakkumisel olnud suurepärast rajaplaneeringut, mis läbis suures osas RMK matkaraja sees imetabast Kõpu poolsaare männimetsalist üles-alla, single track luitemaastikku, teiseks tuleb tunnistada aga ka pattu, eneseuhkus on veidi sügelenud, kui olen vaadanud kõrvalt kuidas rohkem ja vähem sportlikud sõberid ja tuttavad on Vanakurja varasematel aastatel edukalt läbi teinud. Ühelt õlalt öeldi kohe, kui nemad suudavad, siis miks mitte mina? Siiani oli kaine mõistus teiselt õlalt ikkagi võidu võtnud, kuid kui nüüd eelmisel novembril suurepärases karges ilmas Libahundi jälge tegime, männimetsalises ja kergelt härmas Ihasalus, kus sõber rääkis eufooriliselt Vanakurjast (võimalik, et kujutasin eufooria osa ise ette muidugi), siis lõppeks murdus ka kaine mõistuse õlg ja otsus sai tehtud - tuleb minna!

Vahepeal aga selgus, et ma ei ole ainuke murduja, vaid hea veteransportlasest sõber on samuti hamba verele ihunud ja tahab ka Vanakurjaga vastakuti minna. Niisiis hakkasidki kaks pereinimest logistikat lahendama, et leida võimalikult valutu optimum - täna siin, homme seal ja ülehomme jälle siin. Kodus sai plaan igal juhul edukalt maha müüdud. Meile tähendas see R õhtust lendu Kärdlasse ja P hommikust esimest praami Rohukülla. Tehtav ju. Muidugi. Läksime.

Musi. Musi. Kalli. Kalli. Ära siis närvi mine - anti kodust kaasa.

~1,5h enne Kärdlasse väljalendu saabus sms, udu ja madala pilvisuse tõttu suure tõenäosusega jääb lend ära, lõplik otsus võetakse vastu 5 min enne lendu. Ahhaa, saan aru. Olen uudiseid lugenud Kärdla lennujaama maandumisraja pikkusest ja kasutusel olevatest lennukitest. Mõistan. Samas lennujaama tuleb ikka minna, kui on mingigi võimalus lennuks. Uurin juba ette kas lennu ärajäämisel korraldatakse bussitransport saarele. Vastuseks saan, et ei korraldata ja lend jääb nüüd juba kindlasti ära. Seiklus on alanud ;) 

Suur kraaps lennufirma ees, et otsus võeti vastu ~40 minutit enne lendu, mitte 5 min, sellega jäi meil võimalus pihta saada viimasele bussile, mis pidi startima samaaegselt lennukiga. Kolme lapse isa tegutses tekkinud olukorras samal tasemel kui meie riigi parimad operatiivtöötajad ja meil olid pilonksid viimasele bussile olemas, meile ja ühele lätlasest vanakurjalisele lennujaamast, kes samuti oli plaaninud aerodünaamiliselt saarde transporteeruda. Me hoolime!

Optimeerimiseksperdid (loe - lennule lubatavad kilogrammid) ja vihased ääremaastumise vastased olid muidugi plaaninud suures osas oma õhtuse ja hommikuse einestuse ning vähemasel määral rajal kasutusse mineva proviandi soetada Kärdla kaubandusvõrgust. Bussi transpordile ümber mängides hakkas ligi hiilima kahtlus, kas 3,5h hiljem kohale jõudes meid kohalik tarbijaühistu üldse avatud ustega vastu võtab. Kiire üleilmne otsingumootor vastas, et ei võta ühti. Nonii. Mõistlik ka (täitsa siiralt), ega Kärt Kärdlast peagi reedesel hilisõhtul olema kassaaparatuuris, et lennust mahajäänud pealinnavurle saaks osta mõned õllevorstikesed, hapukurgiksesed, täisterakaerahelbeputru ja muud süsivesikurikkusest pakatavat manti. Ei pea. Linnavurle leidku muu lahendus. Parim lahendus tundus olevat 25 minutiga joosta bussijaamast Lastekodu Rimisse ja sealt hädapäraselt vajalik tankida ning jõuda bussile. Õnnestus. Tehtud.

Bussisõidul tarbisin järelvaatamisest laskesuuska ja muud head kraami ning nagu naksti olimegi praamil, naksti ja saksti, kui me praami restorani jõudsime oli järjekord trepini ja üks terav pliiats arvas, et nüüd võtame endale pigem istekohad kiiresti ja vaatame kuidas järjekord sujuvalt nagu liivakell olematuks jookseb. Jooksis ta jah. Palju samamoodi mõtlevaid inimesi. Ootasime veel. Ootamise käigus selgus, et kaasa tulnud lätlane ei olegi lätlane, vaid hoopis püha peeterburlane. Kutt, kes elab Narvas ja töötab Sillamäel Silmetis muldmetallidega, eelnevalt teinud tegusi nii Skandinaavias kui ka Kesk-Euroopas, nüüd elab Narvas. Mul kiilus kergelt kokku esiti. Siis ütlesin - vau, lahe!

Praami restorani leti äärde lõppeks jõudes oli seal üsna puhas vuuk tehtud ning prouad teisel pool letti olid samuti üsna üllatunud ülekäinud orkaanist, õnneks kannatas siiski miskit head ja paremat kokku kraapida ja saagiga oma laua poole suunduda. Sihtpunkti ma aga ei jõudnud, kuna juba esimesest lauast vaatas otsa muhe Leigeri naeratus, mis sundis maha istuma ja muljetama. Pakkumisele tuli mitmeid ahvatlusi Vanakurjale mineku kõrval, aga mitte siiski piisavalt ahvatlevaid. 

Ja olimegi Hiiumaal.

Buss peatus Kärdla keskväljakul, sealt mõõtsime sammudega Hiiumaa Spordikeskusesse, kus oli Vanakurja peastaap. Kaardid, numbrid, materjalid sujuvalt kotti ja tagasi tuldud teed oma ööbimispaika Kapteni Villasse. Uurisin veel eesootavat ilma, lubas 0..+2C, lörtsi/vihma stardis ning esimestel tundidel, siis pidi aga otsa saama ja alla poole 0C ei pidanud temperatuur ka öösel kukkuma, küll aga pakuti tuult ~10m/s. Eelluure ütles, et rajal on nii lumisemaid metsaaluseid kui ka täitsa puhtaid, seega nuputasin veidi millega peale minna, lõppeks otsustusin:

• veekindlad sokid ja Hoka Speedgoat ja peale Salomoni väikesed bahiilid
  
• tuuletõkkega Crafti bokserid ja Crafti soojemad suusapüksid
• tuuletõkkega Crafti soojapesu särk ja õhuke Salomoni kilekas ja õhukesed villased sõrmikud
• peapael
• buff
• Kalenji 15l seljakott, 2,5l pauna ja joogivooliku soojustusega

Kaasa kotti pakkisin:

• tavalised jooksusokid
• tavalise Crafti soojapesusärgi
• Patagonia sulejope
• Crafti suusakindad
• mütsi
• pealambi
• termokile
• õhukese täispuhutava mati
• rajakaardid
• gps seadme
• vile
• telefoni
• kaks võileiba
• 2 Corny batooni
• 5 Kalevi martispani batooni
• soolakapslid
• valuvaigistid ja plaastrid

Ja oligi kogu pakett.

Start oli Kõpu tuletorni juurest, kuhu viidi meid Kärdlast bussidega. 5,4,3,2,1 ja saimegi rajale, kohe alguses oli kitsas järsema poolne laskumine, mis vanakurjaliste rivi pikaks venitas. Alla sain ühes tükis ja jooks võis alata, taevast tuli küll lörtsi ja vihma omajagu, mis ettevaatavalt veidi murelikuks tegi järgmiste tundide osas, aga õnneks seda oli ainult esimesed 15 minutit, siis taevas tahenes. Rada viis mööda RMK rada Kõpu poolsaarele tegema pauna. Imeliselt mõnus jooksurada männimetsas, üles-alla mööda künkaid kulgevat kitsast rada. Puhas nauding! Parim rada siin koduriigis ütlen. 

Sättisin tempo nii ~7min@km ja pulsi ~130 juurde ja tiksusin ses mugavustsoonis. Tõusud reeglina kõndisin. Ilm oli mõnus, peapaela ja kindad võtsin ära ja kileka eest lahti. Kohati oli küll lagedamatel aladel ja mere ääres vali tuul, siis tuli jällegi peapael pähe sikutada. Üks moment hakkas isegi üks kõrv tuikama, jõudsin ennast juba õnnitleda kõrvapõletiku tekitamise puhul. Jätsin peapaela nüüd pikemalt pähe ja üllatuseks valu ka mõne aja pärast kadus.

Kuskil 1h juures kujunes meil oma jooksupunt, kus oli ka üks kohalik härra, kes siis tutvustas Hiiumaa elu ja olu. Nii jutu sees ei märganudki kuidas km kadusid ja üsna märkamatult olimegi juba jõudnud esimesse medaljoni punkti Kalana patarei tulejuhtimistorni, raja ~16km peal. Medaljon oli maaaluses punkris.

Sama mõnusas rütmis, meeleolus, seltskonnas ja maastikul jätkus jooks Hirmuste tugipunktini, kõik oli endiselt lill. Naudid lumevaba künklikku rada, imelist loodust ja lihtsalt kulged. Hirmustes pakuti mustikakisselli ja klassikat - komeedi komme. Tankisin rahulikult. Võtsin kodustele ühe videokõne, et muljetada ja laadida end väikeste inimeste energiaga. Tehtud oli ~24km ja ~3h, olemine äraütlemata priima.

Edasi oli suund Mägipe telkimisala peale. Tempo nüüd küll veidi langes ~7:15min@km peale, kuid pulss tiksus endiselt samas suurusjärgus ~130. Pundis meil enam samm ühtne ei olnud ja nii ma teistelt eest ära tasapisi nihkusin. Kõik endiselt toimis. Mägipe telkimisalas tundsin esimest korda (~30km peal), et vasak põlv annab tuigates kergelt endast märku. Võtsin veidi hoogu maha ja läksin üle kõnd-jooksule, mingit kindlat intervalli endale ei seadnud, võtsin tunde järgi. Järgmine medaljon tuli Kaplimäe vaatetornist.

Medaljon olemas, tuli isu telefonist jalgpalli tulemusi uurida, mängis ju United samal ajal City-ga Old Traffordil. Suunurgad kerisid kõrvuni kui nägin, et United oli tulnud 0:1 seisust välja ja võitnud 2:1. Nonii, nüüd viskas kohe selle emotsiooni pealt sammu reipamaks ja pikemaks, samal ajal hakkas aga gps kell piiksutama. Olin rada mööda nõlvalt alla sammudes ametlikult rajalt kõrvale pööranud. Õnneks mitte liiga palju, nii oma ~200m, aga ikkagi niisama tühja 400m. Aga noh, ikkagi 2:1, väga ei morjendanud see väike eksimus 😄😄😄

Siin sisemaal läks rada juba lumisemaks ning kõnni lõike tuli aina rohkem sisse. ~40km peal tunnetasin enesetundes tuimust ja tekkivat apaatsust, energiatase oli madalale langenud, kuigi kesklaagrini oli veel ainult 10km, siis arvasin, et oleks ikkagi paras hetk esimene võiku ära lahendada, seda koos ühe batooniga. Tehtud ja tehtud.

Maitses ja toimis hästi. Loputasin vee ja koola seguga alla, voolikust imedes oli tunda, et vedelikuvaru on otsa korral ning peagi (~8km enne kesklaagrit) see ka otsa lõppes, ehk natuke üle ~1h tuli nüüd kuival olla. Kehv variant. Tagant järgi tark olles, oleks pidanud ikkagi tankima vett juurde Hirmustes.

Rajal tuli nüüd ette juba ka märjemaid lõike, kus jalg üle pahkluu vette vajus, õnneks veekindel sokk toimis hästi ning jalad olid suures pildis kuivad ja korras. Ei hõõrunud, ei olnud külmad, ei olnud märjad. Ainult põlv tegi muret ja ei lubanud enam väga joosta, lisaks tundsin, et olen endiselt kerges energiavõlas. Valu, väsimus, nälg, tüdimus hakkasid võimust võtma. Kesklaager saabus ses osas väga õigel hetkel. Lasin endale ette tõsta korraliku portsu mulgiputru grillvorstidega ja lonkasin Leemeti metsaonni taastuma. 

Söök oli imehea. Katkusin sussid ja sokid jalast ning lasin jalgadel hingata. Tankisin kotti vett. Tunne hakkas paranema ja tahe edasiminekuks oli olemas. Põlvevalu leevendamiseks läks sisse üks 400-ne ibukas. Kuna veekindel sokk toimis, siis otsustasin nendega veel jätkata, kuigi esialgne plaan nägi ette kesklaagris sokivahetust. Temperatuur oli endiselt +1C juures, seega ei hakanud kihte juurde lisama, ega soojapesu särki ka vahetama. Läksin sama varustusega teisele poolikule peale. Kella pealt vaadates kujunes paus nii ~30 min pikkuseks.

Õues võtsin veel ühe kuuma tee ja hakkasingi tempokalt edasi sammuma, ühtlasi tundus paras hetk teha veel üks videokõne kodustele, et end ka emotsionaalselt laadida. Musid, kallid tulid jälle. Toimis. Tuju tõusis. Üllatusin suuresti, et ka põlv lubab jälle ja läksin jooksusammu peale üle. Tempo siiski üle ~8-9min@km enam ei tõusnud. Matkatee lookles peale kesklaagrit esiti mööda suusarada ja siis jällegi kitsast single tracki pidi männiste luidete vahel. Isegi pimedas tundus rada äärmiselt lahe olevat.

Mida sisemaa poole keerasime, seda tihnikulisemaks, lumisemaks ja märjemaks läks ka maastik, aina rohkem hakkas sisse tulema jällegi kõnni lõike, kuna põlv hüplikku jooksu üdse ei kannatanud. Oli rahulik kulgemine öises pimeduses, aega-ajalt sabistas ka kerget vihma. Nii ~58km peal Tihu järve vaateplatvormilt sain järjekordse medaljoni. Vaadet paraku pimeduses nautida ei õnnestunud.

Peale raba keerasime metsavahe teede peale ja nüüd tuli üksluisemaid lõike läbida, mitu pikemat sirget ja omajagu kruusateid. Põlvevalu aiva kasvas ja nii jäi jooksu aina vähemaks. Kapasto metsaonnini (~72km peale), ehk viimase mehitatud tugipunktini punnitasin siiski vaheldumisi kõndi-jooksu ära. Aega oli kulunud stardist ~11h. Tegin jällegi taastumiseks pikema pausi ja külastasin kohalikku kemmergut, oli õpetlik:

Kapastos pakkus kosutust rikkalik buffet laud. Grillvorstid, hapukurgid, šokolaad jne kõik nagu peab. Pakkumisel oli ka Vana Tallinn, kahe klõmakaga sai seestpoolt mõnusa soojajuti sisse. 

Siin oli võimalus ka köetud ahjuga hütti astuda. Tundsin, et jalad vajavad kontrollimist, kergelt olid küll hauduma läinud, kuid hõõrdumist ja ville veel ei olnud, seega tundus veekindel sokk olevat endiselt parim variant millega jätkata. Paus oli kosutav, tagasi rajale minnes tuli jälle väike jooksusamm sisse, nii palju kui põlv nüüd veel lubas. Vahe peal oli ka taeva klaariks visanud ning mustas öös siravate tähtede all oli päris meelt ülendav kulgeda. Seda rõõmu jagus kuni 78,5km-ni kui tuli keerata kruusateelt ära raba peale. Siin ootas ees sisuliselt veteväli. Üritasin küll alguses raja kõrvalt, puhmaste kaudu hüpeldes enamvähem jalga kuivana hoida, aga üsna pea olin põlvini sees, jalad jäises vees, sokid läbimärjad. Oli selge, et siin ei päästa enam midagi, seega liikusin võimalikult tempokalt üsnagi otsejoones läbi vee. Kokku oli seda rassimist oma 2-3 km jagu, ehk kokku nii 30 pluss minutit. Nüüd tagant järgi mõeldes oleks olnud paslik moment sokivahetus ära teha kohe peale raba sektsiooni, et jalgu villidest säästa. Kuid kerge külm oli sees ja peatus ei tundnud tol hetkel eriti isuäratav variant, ainuke mõte peas oli edasi minna.

Järgnevalt aga just palju lihtsamaks ei läinud, rada viis puhta liivasele Kaibaldi nõmmele. Põlv, tutvunud uue pehme maastikutüübiga, arvas, et edaspidi võiks nüüd jooksmise ära unustada ja ainult jalutades edasi liikuda. Punnisin küll sellele mõttele vastu järgmised ~3-4km, aga siis oli ka kõik. Põlv oli oma otsuse ära teinud, edasi tuli minna ainult kõndiddes. Kuuletusin. Omaette peas rehnutti tehes, arvestasin, et see siis tähendab nüüd veel nii ~3h öös kulgemist. Mis siis ikka. Lähme. Järgmine siht - turgutust/ergutust lubav laibakuur.

Pakkumisel oli energilisi jooke ja kommi. Premeerisin ennast ühe Red Bulli ja väikese puhkusega toolis. Kulus ära. Samas pikalt ei saanud seisma jääda, külm hakkas ligi tikkuma. Järgmiseks sihiks oli juba viimane KP -Vanakurja plats.

Midagi nii rõlget ei osanud ausalt öeldes Hiiumaalt ja rajalt oodata. Plats täis loomanahku, sarvi, jalgu jne. Miks!? Tahaks nüüd mõne jahimehe käest, et miks nii hea on? Ikka väga räige oli see pilt.

Sellisest jälkusest oli keeruline oma mõtteid lahti raputada. Õnneks või õnnetuseks aitas järgnev raja osa, mis viis otse läbi võsase märgala, jalad jällegi pea põlveni vees. Samas tuli jälgida gpsu, et rajalt ära ei kalduks.

Paari kilomeetri pärast pakuti võimalust keerata lisaringile - Sõgedale Sõõrile (24km), kui mingi moment Kõpu poolsaarel kulgedes ma isegi mängisin selle mõttega, siis nüüd otsustuse koha peal ei olnud põlv nõus isegi läbirääkimiste laua taha istuma ses küsimuses. Selge pilt. Tuli lõpuni end ära vedida. Taamalt hakkas kumama juba ka Kärdla City valgus. Läksime.

Mööda ranniku äärt sammdues jõudsin Rannametsa ojani või noh, oja enam ei olnud, oli hoopia omajagu lai jõgi tänud viimaste päevade vihmale. Üks härra, kes oli minust möödunud km või paar tagasi silkas nüüd mööda kallast edasi-tagasi ja ütles, et otsib paremat kohta kuidas siit võiks üle saada. Sooh. Nii hull siis. Keerasin pealambi maksimaalse valgustuse peale, vaade paremale, vaade vasakule, siin läheduses küll miskit paremat varianti ületamiseks ei ole.  Otsustasin elektrikarjuse kõrvalt vette ära minna ja õkva üle visata. Kohe kadus tasakaal ja haarasin karjusest, õnneks elektrit sees ei olnud 😁. Üks samm, teine, kolmas ja olingi pea kubemeni sees. Nojah, mis siis ikka, kiiresti üle jõe. Aimu saamiseks katsumusest, siis siin ka liikuv pilt viimaste tulijate jõe ületusest korralduskomitee poolt.

Lõpuni jäi nüüd veel ~5km, ehk ~1h jalutamist. Jões sulistamisega sain külma sisse, mida enam välja ei saanudki, hambad plagisesid ja hooti viskas ka värinat sisse kui öises Kärdlas viimaseid kilomeetreid mõõtsin. Aga lõppeks ta purki saigi. Tehtud. 

Üllataval kombel oja kaldal silganud härra mind kätte ei saanud, parema ületuse otsinguid venisid õige pikale 😮

Liikumine oli põlvevalu tõttu äärmiselt vaevaline, lonkasin Spordikeskusesse, võtsin asjad, otsisin sauna mitu aega, pesu, taastav jook, seljanka ja kringel ja keerasin end saalis olnud kõrgushüppe matile kerra, et väheke ka und saada enne tagasisõitu. Väga ei õnnestunud, paar tundi ehk sain. Enne tagasisõitu veel paar ampsu ja hakkasimegi tagasi sättima. Õues oli korralik burgaa selleks ajaks. Autos oli üsna mugav olla 😀

Kokkuvõttes on tunne hea, et Taliharja Vanakurja kõrvale võib linnukese teha. Uuesti enam ei kipu. Oma seniseid tõdemusi kogetu ümber ei lükanud, pigem võimendas.

Mulle ei meeldi külmas joosta.

Mulle ei meeldi lumes joosta.

Mulle ei meeldi ultraid joosta.

😀

Mõned olulisemad numbrid veel:

• distants: 102,14 km
• puhas aeg: 15:41:12 h
• aeg: 16:47:07 h
• 1 km aeg: 9:52 min
• tõusu: 562m

Söök/jook rajal:

•  ~6l vett ja cola segu
• 1 Corny batoon
• 4 martsipani batooni
• 3-4 komeeti
• 1 tops teed
• 2 topsi mustikakisselli
• mulgipudru vorstide ja hapukurgiga
• 2 klõmakar Vana Tallinna
• 2 hapukurki
  

Keha:

• vasaku põlve välisküljes valu
• kaks lillat küünt
• 3 keskmise suurusega villi jalgadel