Orienteeringu ja matka tarbeks...

...vajalikku:

• Orienteerumise kaartide väljavõtteid arcGis-ilt;
• Koduvabariigi valuutapunktide parimad kursid online;

Tallinna Maraton 2012

Esimest korda sai siis katsetatud, kas keha kannataks ka maratoni läbimist ~3h lähedale, nagu ülal olevalt pildilt näha, kannatas küll. Eelnenud 6 nädalases treeningtsüklis lähtusin muude tegemiste kõrvalt nii palju kui jaksu oli Hal Higdoni väljapakutavast. Vahele sattus Muhumaa matk ja Ettevõtete Suvemängud ja nädal enne maratoni veel Kiviõli X-Dreami etapp, ehk siis ettavalmistust ses plaanis kuigi pühendunuks lugeda kindlasti ei tasuks.

Rajale läksin seetõttu ka äärmiselt naiivse taktikaga, kesta 3h tempomeistri Margus Pirksaare tempos, täpselt nii kaua kui ära kestan, kui ühe ringi on hästi, kui osa ka teisest on veel parem. Lootust kahe ringi osas ei hellitanud. Eneselegi üllatuslikult oli distantsi esimeses pooles enesetunne vägagi hea ja tempoga kaasaminekuga ei olnud mingit raskust. Raskused olid pigemiti seotud ebasobilike tempovahetustega meistri poolt, ehk tekkis säene kummipaela efekt - vahetult enne ja pärast joogipunkte krutiti tempo kiiremaks ja siis jällegi lasti allapoole, ehk 3h jooksugrupp venis kohati pikaks, siis jälle tõmbus kokku, isiklikult säene tempode vahetus ei sobitunud kohe üldse, võimalik, et tegemist on teadliku taktikaga, et kõik jooksjad joogipunkti ära mahuksid, ei tea.

Lõppeks igal juhul see taktika ka saatuslikuks sai, kui pärast Pirita silda tagasi linna poole joostes jäin grupist maha ning enam järgi kerida ei suutnud, nii langes kõikse pealt keha ja siis ka vaim, mis väljendus jooksutempo aeglustumises. Keskmiselt oli ajaline kaotus ~6 sekundit @ km, seda siis viimasel 12 kilomeetril, suur see osakaal oli pärast Pirita silda ei oska aimata, võib olla isegi, et suurem veel.

Esmatine grupis jooksu kogemus tegi selgeks, et erinevad jooksurütmid, erinevad hingemiserütmid ja pidev kohtade vahetus, närib nii vaimu kui keha, on põhjendamatult ärritav. Mitte küll otseselt grupis kulgemisega seotult, kuid mitut puhku jõudsid tekkida mõtted, oma jooksutempo mõistlikuse osas ning kas kunagi peaks üldse veel üritama sellises tempos joosta. Igal juhul lõpuni kulgetut sai ning loomulikult finišeerides veel kohustusliku kiirendusega. Aega küll alla 3h ei tulnud, aga teadmine, et isu korral on see kindlasti võimalik, eeldab, vaid pühendunumat ettevalmistus perioodi.

Aa, jah, naistearvestuses olin neljas.

Numbrid 2012:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 53 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 39)
• Aeg: 3:01:17
• 1 km aeg: 4:18 min
• Keskmine kiirus: 13,97 km/h
• Keskmine pulss: 158
• Max pulss: 195
• Kadunud kaloreid: 3478

Numbrid 2011:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 180 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 107)
• Aeg: 3:21:09
• 1 km aeg:4:46 min
• Keskmine kiirus: 12,59 km/h
• Keskmine pulss: 159
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 4034

Numbrid 2010:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 188 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 113)
• Aeg: 3:26:20
• 1 km aeg:4:53 min
• Keskmine kiirus: 12,28 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 4220

Tour de Muhu

 

Tour de Muhu ehk kand ja päkk meetodil ring Muhumaale peale, niivõrd kuivõrd seda rannikuäärne roostik võimaldas. Kokkuvõttes, arvestades päevast kilometraaži, liigitus esialgselt planeeritud matk pigemiti rännakuks, kuna kokku 18 h-ga sai kaetud 86,96 km, esimesel päeval 15,54 km, teisel 39,74 km ja kolmandal 31,65 km. Start oli R õhtasel ajal Kuivastu sadamast ning esimese päeva õhtaks sai jõutud Lalli külast mõned kilomeetrid edasi saare kirde ranniku roostikusse telkima. Kohe sadamast haakis meile sappa kohalik saare giid, keda ekslikult esialgu sai nimetatud Baskervilleks. Õnnistuseks, juba teisel päeval tõi Monika legendaarsest Oliveri poest selgust giidi nime osas, mis osutus Mutiks. 

Teise päeva hilisõhtul jõudsime lõppeks oma ööbimispaika Nautse külla, Odra talu hoovile, olles ühtlasi esmased ööbijad sel krundil.

Nautsesse jõudes oli tekkinud suuremat sorti vajadus värske vee ning telefoni akude laadimise järgi, seega sai saadetud salk diplomaate küla peale luuret tegema, igaks puhuks veel huumoriga lisatud käsk õhtuks saun organiseerida. Diplomaadid olid seekord oma ülesannetest kõrgemal, lisaks saunale leiti meile ka seltskondlik koosviibimine pärismuhkude, poolikute ellveede, karbi küpsiste ja kolme kilo toorete grillvorstidega, oli meeleolukas. Sügav kraaps ning kummardus heatahtlikule ning heatujulisele pererahvale, tundsime end väga priviligeeritult.

Võrreldes eelnevaga saime kirgastavat kontrasti kogeda järgmise päeva päraslõunal Pädase mõisa gurmeerestoranis, kui personal oli vägagi vastutulelik ja viisakas, nähes kolme vettinud ja haisvat matkurit ja Mutit, muigasid, aga olid nõus meid suurima hea meelega teenindama, samas need pilgud, mis kõrvallaudadest aeg-ajalt heideti olid priceless.

Kokkuvõtlikult oli parimaks õpetuseks uus teadmine, et ~25-30km päevas matka seljakotiga on optimaalne distants, edasine juba läheb rännakuks ja vastupidavuse katsetamiseks. Siinjuures tuleb ära mainida, et parima vastupidaja tiitli saab kindlasti härrase Koskitsa pärasool, mis oli 72h lukus ja avanes alles saarelt lahkudes.

Laiendatud album nähtav - siit.

Endomondo trackid: 1.päev, 2.päev (1), 2.päev (2), 3.päev

Tutvumisõhtu Pakri poolsaarega

Pakri poolsaarega tutvumiseõhta peamiseks eesmärgiks oli viia velod värskemat õhku tarbima ning ühtlasi avastama, kuivõrd velotav on ranniku ala Paldiskist, Kloogani. Üllatuslikult jooksis rada üsna kenasti kohe alguses Paldiski linnast kätte ning kannatas rahulikku kulgemist küll, uhamist aga esiti veel mitte, kuna valdavalt viskles tee mööda pankranniku äärt kuni Pakri poolsaare tuletornini. 

Edasi Leetse poole juba pinnastee automobiilsetele sõidukitele, kus võimalik ka kiirust otsida kui tahtmist peaks olema. Vahetult enne Leetset tasub sisse põigata ka RMK viitadel (nähtav ka kaardirakenduselt) näidatud suunas, leiab täiesti suurepäraseid telkimise-, pikniku-, suvitamise-, suplemise paiku. Ainult sääsed olid ka veel keskel augustit äärmiselt kurjalt meelestatud, kõik need hordid, kes ei lubanud keskit paigale seisma jääda. 

Soovituslik on läbi astuda ka kohalikust punkrist (nähtav ka kaardirakenduselt), kuhu suunasid peole kutsuvad viidad, niivõrd eeskujulikku ning tolmuimejaga ülekäidud punkrit pole minu silm veel ennem kogenud, küllaltki ainulaadne nähtus ses plaanis. Ühtlasi tuleb ka Leetse tee otsal otsustuda, kas liikuda mööda rannikut või teha sutike taamalt kiirem velotamine, kuna mingi hetk jõuab ranniku äärne tee omadega merre välja ning edasi tuleb mööda liiva, kaljusid, puid velot süles kanda või käe kõrvale võtta, kokku nii ~1km jagu kindlasti.

Rada tasub igal juhul nii velomist kui ka jooksmist, järgmine mõte ongi teha pikem jooksukross Paldiskist suunaga Kloogale või Kloogarannale.

Kokku kogunes distantsi träkil 23,3km. Ehk Paldiskist kuni Klooga ja Kloogaranna ristini.

XT Salomoni maastikumaraton

Hooaja alguses ette hüütud eesmärk katsetada maratoni distantsi pehmemal pinnasel ja karusemal reljeefil kui Tallinna maratoni sile asfalt, õnnestus programmi võtta Kolgakülas, Salomoni maastikumaraton, tänu XT Spordi heale tahtmisele. Motivatsiooni spetsiaalselt seks puhuks treenivaid ettevalmistusi teha olin kaotanud, kuna eelnevad stardid ja tulemused olid äraütlemata kergelt kätte tulnud. Kogemuse rasva on ju ometi juba kogunenud küll, arvasin.

Rajale läksin Salomon XA 3D Ultra sussiga, ergonoomilisuse mõttes ning jäikuse osas ideaalne valik, samas kuna valdav osa trassi läbis pehmet metsamaastikku küngaste ja oosidega siis agressiivsem tallamuster oleks lihtsustanud raja läbimist teatud mõttes küll. Kaasa haaratud Crafti joogipudeli vöösse installeerisin 4 SIS Go Gel-i ning joogipudeli hoidjasse telefoni rada träkkiva GPS-uga (Endomondo GPS track). Hea, et eelnevalt ei hakanud proovima läbi kuis see kombo toimib, peale 280m jooksu lendas härra telefon hoidikust rajale ning tubli oli, et kena neidis selja tagant märkas ja hüüatas. Ülejäänud raja läbisin kord vasakus, kord paremas käes teatepulka hoides, tulemuseks kergelt väsinud õlad, trenni mõttes võiks järgmine kord juba hantleid proovida küll.

Tempo osas sai alustatud õite kompivalt ja tahe päris jooksjatega kaasa minna õnnestus õnneks maha suruda, seega esmane ring tuli õite kergelt kätte ja ei olnduki kordagi põhjust jooksusammult üle minna kõnnile nagu algselt eesmärgiks säetud ka oli. Ei joogipunktides ega tõusunukkidel, vaid kahel järsakul tuli moment kui oli vaja käed mulda suruda, üles ronimiseks ning teisalt libedamat sorti trepil lubasin tempol langeda. Ise tundsin end kangelasena. Teisele ringile läksin juba reipama sammuga, tundes jõudu ja tahtmist vajutada. Vajutasingi täpselt 28-nda km-ni ning sealt edasi hoidsin veel gaasi 2km ennast petta üritades - haamer on ju ometi ajutine.

Olematu ettevalmistus, üles-alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla pehmel pinnasel tegi täpselt seda mida tegema pidi, reied-sääred pehmeks ja verd täis ning paagi tühjaks, regulaarne ajastatud geelitamine lõi küll helgi silma kuid kütte effekti suurt sedant puhku ei andnud. Sõlmisin endaga kokkuleppe, et jooksen TP-st, TP-ni, kus puhates tangin ning kõnnin, lisaks siis luban sammumist veel vaid järsematel tõusudel, mõeldud ja tehtud. Läbi sõrmede vaadates, julgen arvata ja öelda, et toimis.

Eelneva tubli ettevalmistuse preemiaks sain viimaseks kümneks nii paremasse kui vasakusse säärde krambiatakid, nii kummastav või mitte-kummastav kui see ka pole, siis härrased sääred hakkasid kisklema krambi osas just tasasel pinnasel joostes, nii kui küngas või laskumine tuli, andis koheselt järele, ehk sirutus tõusul/laskumisel toimis. Kuna ma eriline krambilemb ei ole, siis korrigeerisin tasasel pinnasel jooksusammu enam ülekannajooksuks kui ülepäka, ehk üritasin võimalikult talla peal joosta, isiklikuks hämmelduseks strateegia täitsa toimis, kuna krampe õnnestus kuni lõpuni vältida. Jätan meelde.

Imearmsasti niiviisi paterdades sai lõppeks ka finišisse rõõmsasti jõutud, viimastel sadadel meetritel kangelaslikult ka isegi reipamalt pikemal sammul joostud. Tulemiks 3:46:21, mis ajaliselt nii ei ehmatanudki, kuid teise ringi aeg üle ~2h jäi eneseuhkust kriipima küll. 

Teisalt rajal olles sai üsna kristalselt selgeks, et vastasseisus maastik vs asfalt, pole viimasel härral suurt miskit kaasa rääkida, elamuse ja eneseületuse rahulolu mõttes ei paku Narva mnt-l suuremat sorti pundis kooshigistamine küll konkurentsi, samblalisel ning männiokkalisel rajal üksinda vabas õhus/looduses pungestamisele, ehk siis millal järgmine maraton maastikul on XT, ah?

Ärksamaid hetki:

• wtf!? moment mõningad kilomeetrid enne lõppu, kui kõikse järsemal tõusul järsku minust tubli 10 aastat vanem härra orava osavusel järsakut mööda uhas, kogu oma nelivedu kasutades, üsna hooldekodu käimisraamiga patsiendi tunne jäi antud hetkel hinge kriipima, ehk üsna tummaks võttis, kuna isiklikult polnud vastust kuskilt võtta. Mingil määral vähendas kriibet hilisem teadmine, et tegu oli senjöör Lauri Lahtmäega, üsna tunnustatud rogainija ja orienteerujaga;
• wtf!? moment vol 2, kui ~2km enne lõppu suundus minu ees hallipäine härrane sportlikes pükstes ja maikas ametlikust rajalt üsna palju kõrvale alternatiivsele metsarajale, ei olnud küll veendunud härrase eesmärkides, kuid igaks puhuks pidasin vajalikuks hüüatada, et maratoni rada läheb pigem ikka vasakule kui otse edasi. Härrane ehmus ja sebis kiirema sammuga end taas rajale, minu rahustuseks oli tal samuti ikka päris jooksu nummer rinnale säetud ja ju ta oli siis esimesel ringil. Hiljem selgus, et vähemasti üks startija oli rajalt pahaaimamatult siiski eksinud, kuid õnneks mitte minu härra, kes pungestas vapralt lõpuni välja, hiljem selgus, et tegemist oli legendaarse Eino Tolga-ga.

Numbrid:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 12 (oma vanusegrupi härraste arvestuses 11, naistest 1.)
• Aeg: 3:46:21 (1. ring 1:43:42h, 2.ring 2:02:39)
• 1 km aeg: 5:22 min
• Keskmine kiirus: 11,18 km/h
• Keskmine pulss: 161
• Max pulss: 172
• Kadunud kaloreid: 4343

Rakvere ööjooks

Rakvere Ööjooksu starti oli rõõm programmi võtta, kiirust ja nubmrit taga otsima ei olnud tahtmist minna, rada sai läbitud niisama tilulilutates. Katseks sai proovitud jooksu sisse pikkida kiireid teravaid sutsakaid nii umbes-täpselt ~30-60seki vahele, et siis jälle tagasi omasse temposse vajuda. Toimisid täitsa kenasti, ei löönud klappi liiati kinni, ega miskit.

Murdepunktiks sai sedant puhku 8 km, sinnani jagus tublisti tuiskureid, kes viimast võtsid esimestest kilomeetritest, pärast seda verstaposti, aga hakkas ainult selgi vastu tulema. Oli meeldiv kogemus, kinkepaketist võis leida õuna ja karbi makarone. Klassika.

Rada küll kulges pisut teisipidist trajektoori pidi, kuid võrdluseks sobivad siiski mõlema hooaja numbrid.

Numbrid 2012:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 76 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 42)
• Osalejaid: 800
• Aeg: 1:27:15
• 1 km aeg: 4:08 min
• Keskmine kiirus: 14,51 km/h
• Keskmine pulss: 168
• Max pulss: 176
• Kadunud kaloreid:1902

Numbrid 2011:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 35 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 21)
• Osalejaid: 339
• Aeg: 1:29:17
• 1 km aeg: 4:14 min
• Keskmine kiirus: 14,18 km/h
• Keskmine pulss: 172
• Max pulss: 179
• Kadunud kaloreid: 2082

31. Tartu Rattaralli

Velo on küll õite suurepärane liikumisvahend logistilistks toimetusteks kivilinna tänavatel, kuid uhamine võistlutempos pole kunagi kuulunud minu tassi tee juurde. Peamiselt põhjusel, et pole kunagi saanud oma keret liikuma ühes rütmis veloga, et pakkuda mingitki konkurentsi keskealistele prouadele, rääkimata härrastest. Endale põhjendan muidugi pigem läbi lillede arvamisega, et lihtsalt mulle ratas ei meeldi. Ehk pole kunagi ka võistlustrassile näinud põhjust end üles anda. Vähemasti kuni tänaseni.

Eelmisel hooajal, vahetult enne Tartu Rattarallit, käidi väljla mõte - võtta sõit tandemil, ei realiseerunud küll kohe esimise hooga ja hea ongi nii, arvan. Aasta aega settimist oli täiesti piisav aeg, mõistmaks, et kui üldse, siis ainult tandemil tasubki rajale minna. 3-4 nädalat enne käesoleva hooaja starti tuli täitsa puhtjuhuslikult taaskord sõit teemaks ja küsimus - 'Kas teeme? No muidugi teeme.' Nädalat kaks võttis aega velo otsing ning kõikse mugavamaks lahenduseks kujunes Tartu Extreme Sport-i pakutud Schwinn Tango, 20€ päev ja ei ühtegi logistilist muret velo toimetamisega Tartu linna. Tandem oli ise igati aus ning uus, eeskujulik püss igas mõttes.

Pühapäevasel hommikul oli tandem seega olemas ja seisis võistlejate rivi täiesti viimases koridoris, viimaks meid 74km-le naudingutele. Kahemehe tandem üllatas rajal oma uskumatu brutaalse jõuga, olime vaimu valmis seadnud hoopis teistsorti katsumuseks, aga ei, hoopis vastupidi, ainult selgi hakkas järjest vastu tulema ja pingutus ise oli küllaltki olematu. Lõppeks kui protokolli kiikasin, peale ruudulist lippu, siis täpselt 754 skalpi jõudsime oma 2h ja 50 minutiga võtta. Mitteametlik isiklik, julgen arvata. 

Toidumoonaks sai kaasa pakitud traditsiooniliselt 2 SIS geeli ning igaks puhuks ka magneesiumi pauk ning plikadele pakkumiseks šokolaadi - loomulikult jäi kogu kraam alles, kuna neidised erilised magusalembud ei olnud ning toitlustuspunktid olid piisavalt laia valikuga - rosinasaiad, vesi, spordijook, banaan ja hapukurk, mistõttu sai ka esimeses kahes punktis vohmitud piisavad kogused manti, et viimasest punktist uhasime juba sirge seljaga läbi.

Igati mänglev sõit ning kokkulepitud sai järgmiseks hooajaks olla 137km stardis.

Ärksamaid hetki:

• esimesel kilomeetril maha jooksnud kett, mis kenasti jättis meid võistlejate rivis puha viimaseks ning tehniline personal koos ambulanssiga ei pidanud vajalikuks samuti seisatada, võib olla ei olekski pidanud ei ole reeglistikku süübinud. Igal juhul õnnestus meil investeerida nii 6-7 minutit tublit aega, tuletamaks meelde põhikooli füüsikat ja rajal me taas olimegi. Vahe pealsel ajal oli aga liiklus taas avatud ning tandemil ukerdamine busside, kallurite ja automobiilide vahel võis alata. Ei saa märkimata jätta, et ka foore hakati taasusaldama, mis meie jaoks tähendas täpselt 3 peatust punase taga ning rohelise ootust. Raske oli mitte muheleda. Linna piiril siis õnnestus lõppeks taas päris võistlusesse sukelduda. Kokku õnnestus täpselt kolm korda ketti rajal sättida, mis ei tundunudki liiga palju;
• rajal oli võimalik kohata kirevat kaadrit - puuduliku hambumusega härrast, kes tundis siirast huvi, kus oleks võimalik soetada tänasel päeval tandemi moodi rattaid, näost punetavaid varustuspedesid, kes ainult puhisesid kui tandem mööda vuhises, mitmeid sorti tandemeid, lahedaimaks osutus võistkond, kes oli kahe tugeva kruiseeri vahele installeerinud alumiiniumtorudest karkassi, millele oli kinnitatud kotttool. Umbes täpselt nii see ilmaime välja nägi (me olime võlutud):

•  Elva esimesse vahefinišisse õnnestus korraldada ka duell kui rajal kohatud ühe muhedaima tegelase liimile saime, võitja jäi siiski väljakuulutamata, kuna meie ekipaaž võitu ei võtnud;

• erinevat sorti mutukatega õnnestus samuti lähemat tutvust teha, üks härra lõpetas oma elupäevad kamikazena mu klaasides, kolm meest üritasid läbi hammaste pressida ning kahel kodanikul see ka õnnestus. Kaabut kergitan, aga siiski senjöör herilase ees, kel õnnestus ~40km/h pealt kiivrisse ennast installeerida ja üks tubli torge oimukohta ära sättida. Osav, tõesti osav.

Numbrid:

• Koht: 1299 (323, oma ealiste härrade arvestuses)
• Osalejaid: 2053
• Aeg: 2:50:20h (puhtalt 2:44:59h)
• Keskmine kiirus: 26,41 km/h
• Keskmine pulss: 133
• Max pulss: 165
• Kadunud kaloreid: 2403

Libahundi jälg Jägalas

Lühidalt. Üsna õnnestunud võsas rassimine.

Numbrid:

• Koht: 9 (6. härrade arvestuses, 2. 3-liikmeliste tiimide seas)
• Osalejaid: 108
• Punkte: 147 (max 192)
• Aeg: 5:50:25h (6h max aeg)
• Keskmine pulss: 134
• Max pulss: 179
• Kadunud kaloreid: 5501

Teletorni trepijooks

Miskit nii kopsu ehmatavat polegi varem programmi sattunud, kui Valdo Jahilo korraldatud esimene Teletorni trepijooks, peale torni taasavamist. Kuni 14. korruseni tulid trepid üsna igavalt ja tempokalt vastu ja nii mõnedki skalbid sai võetud. Aga täpselt 14.korrusest läks humoorikaks, nagu lõigatult, ei olnud variantigi enam jooksusammuks, pressi palju tahad, sein ees ja kogu lugu. Saigi siis reipalt sammutud üles poole, skalbid küll mööda ei läinud, kuid õige mitmed mehepojad said juuksepahmaka kätte.

Torni jõudes oli enesetunne piisavalt ülev ning kopsude seisukord nii värske, et 4 minutit ei saanud põrandalt püsti ning lamades otsisid silmad pillikotte kuhu pillid kotti ära panna. Kopsudel oli õnnestunud kogu selle tühise 7 minuti jooksul Teletornist üles uhamisel sisse ahmida läbi bronhi piisavalt eeskujulik kogus külmemat sorti õhku, et kalkuleerida pensile mineku osas. Niierakordselt eredalt sitta tunnet pole õnnestunud veel varem peale sportlikku aktiviteeti kogeda. Teletornis sai kahe atraktsiooniga tutvututud, ring peale tehtud ning arvatud, et käidud küll ning koju tagasi.

Millal järgmine etapp ongi?

Numbrid:

• Distants: 21 korrust
• Koht: 74 (oma vanusegrupi härraste arvestuses 25)
• Aeg: 0:07:18
• Keskmine pulss: 158
• Max pulss: 164

77. Rabajooks

Viimsesse starti külla ajaliselt kuigi täpselt ei jõudnud, kuid läbi kepikõndjate massi pressime oli jällegi uuemat sorti kogemus ja kokkuvõttes oli aeg kevade kohta üsna rahuldav.

Numbrid:

• Distants: 6,3 km
• Aeg: 0:26:28
• 1 km aeg: 4:12 min
• Keskmine kiirus: 14,28 km/h
• Keskmine pulss: 164
• Max pulss: 170
• Kadunud kaloreid: 468

41. Tartu Maraton

42. Tartu Maratoni stardiga ei õnnestunudki käesoleval hooajal kohtuda, kuna ilmselgelt sai sportlik vorm üle timmitud ja täpselt nädalat 2 varem eeskujulik haigus läbi põetud kodustest tingimustes ja sinna see start jäigi. Uuel aastal, uus üritus.