XT Salomoni maastikumaraton

Hooaja alguses ette hüütud eesmärk katsetada maratoni distantsi pehmemal pinnasel ja karusemal reljeefil kui Tallinna maratoni sile asfalt, õnnestus programmi võtta Kolgakülas, Salomoni maastikumaraton, tänu XT Spordi heale tahtmisele. Motivatsiooni spetsiaalselt seks puhuks treenivaid ettevalmistusi teha olin kaotanud, kuna eelnevad stardid ja tulemused olid äraütlemata kergelt kätte tulnud. Kogemuse rasva on ju ometi juba kogunenud küll, arvasin.

Rajale läksin Salomon XA 3D Ultra sussiga, ergonoomilisuse mõttes ning jäikuse osas ideaalne valik, samas kuna valdav osa trassi läbis pehmet metsamaastikku küngaste ja oosidega siis agressiivsem tallamuster oleks lihtsustanud raja läbimist teatud mõttes küll. Kaasa haaratud Crafti joogipudeli vöösse installeerisin 4 SIS Go Gel-i ning joogipudeli hoidjasse telefoni rada träkkiva GPS-uga (Endomondo GPS track). Hea, et eelnevalt ei hakanud proovima läbi kuis see kombo toimib, peale 280m jooksu lendas härra telefon hoidikust rajale ning tubli oli, et kena neidis selja tagant märkas ja hüüatas. Ülejäänud raja läbisin kord vasakus, kord paremas käes teatepulka hoides, tulemuseks kergelt väsinud õlad, trenni mõttes võiks järgmine kord juba hantleid proovida küll.

Tempo osas sai alustatud õite kompivalt ja tahe päris jooksjatega kaasa minna õnnestus õnneks maha suruda, seega esmane ring tuli õite kergelt kätte ja ei olnduki kordagi põhjust jooksusammult üle minna kõnnile nagu algselt eesmärgiks säetud ka oli. Ei joogipunktides ega tõusunukkidel, vaid kahel järsakul tuli moment kui oli vaja käed mulda suruda, üles ronimiseks ning teisalt libedamat sorti trepil lubasin tempol langeda. Ise tundsin end kangelasena. Teisele ringile läksin juba reipama sammuga, tundes jõudu ja tahtmist vajutada. Vajutasingi täpselt 28-nda km-ni ning sealt edasi hoidsin veel gaasi 2km ennast petta üritades - haamer on ju ometi ajutine.

Olematu ettevalmistus, üles-alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla pehmel pinnasel tegi täpselt seda mida tegema pidi, reied-sääred pehmeks ja verd täis ning paagi tühjaks, regulaarne ajastatud geelitamine lõi küll helgi silma kuid kütte effekti suurt sedant puhku ei andnud. Sõlmisin endaga kokkuleppe, et jooksen TP-st, TP-ni, kus puhates tangin ning kõnnin, lisaks siis luban sammumist veel vaid järsematel tõusudel, mõeldud ja tehtud. Läbi sõrmede vaadates, julgen arvata ja öelda, et toimis.

Eelneva tubli ettevalmistuse preemiaks sain viimaseks kümneks nii paremasse kui vasakusse säärde krambiatakid, nii kummastav või mitte-kummastav kui see ka pole, siis härrased sääred hakkasid kisklema krambi osas just tasasel pinnasel joostes, nii kui küngas või laskumine tuli, andis koheselt järele, ehk sirutus tõusul/laskumisel toimis. Kuna ma eriline krambilemb ei ole, siis korrigeerisin tasasel pinnasel jooksusammu enam ülekannajooksuks kui ülepäka, ehk üritasin võimalikult talla peal joosta, isiklikuks hämmelduseks strateegia täitsa toimis, kuna krampe õnnestus kuni lõpuni vältida. Jätan meelde.

Imearmsasti niiviisi paterdades sai lõppeks ka finišisse rõõmsasti jõutud, viimastel sadadel meetritel kangelaslikult ka isegi reipamalt pikemal sammul joostud. Tulemiks 3:46:21, mis ajaliselt nii ei ehmatanudki, kuid teise ringi aeg üle ~2h jäi eneseuhkust kriipima küll. 

Teisalt rajal olles sai üsna kristalselt selgeks, et vastasseisus maastik vs asfalt, pole viimasel härral suurt miskit kaasa rääkida, elamuse ja eneseületuse rahulolu mõttes ei paku Narva mnt-l suuremat sorti pundis kooshigistamine küll konkurentsi, samblalisel ning männiokkalisel rajal üksinda vabas õhus/looduses pungestamisele, ehk siis millal järgmine maraton maastikul on XT, ah?

Ärksamaid hetki:

• wtf!? moment mõningad kilomeetrid enne lõppu, kui kõikse järsemal tõusul järsku minust tubli 10 aastat vanem härra orava osavusel järsakut mööda uhas, kogu oma nelivedu kasutades, üsna hooldekodu käimisraamiga patsiendi tunne jäi antud hetkel hinge kriipima, ehk üsna tummaks võttis, kuna isiklikult polnud vastust kuskilt võtta. Mingil määral vähendas kriibet hilisem teadmine, et tegu oli senjöör Lauri Lahtmäega, üsna tunnustatud rogainija ja orienteerujaga;
• wtf!? moment vol 2, kui ~2km enne lõppu suundus minu ees hallipäine härrane sportlikes pükstes ja maikas ametlikust rajalt üsna palju kõrvale alternatiivsele metsarajale, ei olnud küll veendunud härrase eesmärkides, kuid igaks puhuks pidasin vajalikuks hüüatada, et maratoni rada läheb pigem ikka vasakule kui otse edasi. Härrane ehmus ja sebis kiirema sammuga end taas rajale, minu rahustuseks oli tal samuti ikka päris jooksu nummer rinnale säetud ja ju ta oli siis esimesel ringil. Hiljem selgus, et vähemasti üks startija oli rajalt pahaaimamatult siiski eksinud, kuid õnneks mitte minu härra, kes pungestas vapralt lõpuni välja, hiljem selgus, et tegemist oli legendaarse Eino Tolga-ga.

Numbrid:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 12 (oma vanusegrupi härraste arvestuses 11, naistest 1.)
• Aeg: 3:46:21 (1. ring 1:43:42h, 2.ring 2:02:39)
• 1 km aeg: 5:22 min
• Keskmine kiirus: 11,18 km/h
• Keskmine pulss: 161
• Max pulss: 172
• Kadunud kaloreid: 4343