Taliharja Vanakuri

Mulle ei meeldi külmas joosta.

Mulle ei meeldi lumes joosta.

Mulle ei meeldi ultraid joosta.

Ei, see ei ole sisemine eksistentsiaalne kahekõne endaga, mida pidasin Taliharja Vanakurja 101km rajal, vaid seda kõike teadsin ma juba mitu aega varem, enne kui ma end Vanakurjale üldse kirja panin, ometi kirja ma ikkagi end panin. Enesepiinaja? Tsipa kindlasti, kuid süüdlasi oli tol otsustaval hetkel siiski rohkem - peamiseks võib lugeda pakkumisel olnud suurepärast rajaplaneeringut, mis läbis suures osas RMK matkaraja sees imetabast Kõpu poolsaare männimetsalist üles-alla, single track luitemaastikku, teiseks tuleb tunnistada aga ka pattu, eneseuhkus on veidi sügelenud, kui olen vaadanud kõrvalt kuidas rohkem ja vähem sportlikud sõberid ja tuttavad on Vanakurja varasematel aastatel edukalt läbi teinud. Ühelt õlalt öeldi kohe, kui nemad suudavad, siis miks mitte mina? Siiani oli kaine mõistus teiselt õlalt ikkagi võidu võtnud, kuid kui nüüd eelmisel novembril suurepärases karges ilmas Libahundi jälge tegime, männimetsalises ja kergelt härmas Ihasalus, kus sõber rääkis eufooriliselt Vanakurjast (võimalik, et kujutasin eufooria osa ise ette muidugi), siis lõppeks murdus ka kaine mõistuse õlg ja otsus sai tehtud - tuleb minna!

Vahepeal aga selgus, et ma ei ole ainuke murduja, vaid hea veteransportlasest sõber on samuti hamba verele ihunud ja tahab ka Vanakurjaga vastakuti minna. Niisiis hakkasidki kaks pereinimest logistikat lahendama, et leida võimalikult valutu optimum - täna siin, homme seal ja ülehomme jälle siin. Kodus sai plaan igal juhul edukalt maha müüdud. Meile tähendas see R õhtust lendu Kärdlasse ja P hommikust esimest praami Rohukülla. Tehtav ju. Muidugi. Läksime.

Musi. Musi. Kalli. Kalli. Ära siis närvi mine - anti kodust kaasa.

~1,5h enne Kärdlasse väljalendu saabus sms, udu ja madala pilvisuse tõttu suure tõenäosusega jääb lend ära, lõplik otsus võetakse vastu 5 min enne lendu. Ahhaa, saan aru. Olen uudiseid lugenud Kärdla lennujaama maandumisraja pikkusest ja kasutusel olevatest lennukitest. Mõistan. Samas lennujaama tuleb ikka minna, kui on mingigi võimalus lennuks. Uurin juba ette kas lennu ärajäämisel korraldatakse bussitransport saarele. Vastuseks saan, et ei korraldata ja lend jääb nüüd juba kindlasti ära. Seiklus on alanud ;) 

Suur kraaps lennufirma ees, et otsus võeti vastu ~40 minutit enne lendu, mitte 5 min, sellega jäi meil võimalus pihta saada viimasele bussile, mis pidi startima samaaegselt lennukiga. Kolme lapse isa tegutses tekkinud olukorras samal tasemel kui meie riigi parimad operatiivtöötajad ja meil olid pilonksid viimasele bussile olemas, meile ja ühele lätlasest vanakurjalisele lennujaamast, kes samuti oli plaaninud aerodünaamiliselt saarde transporteeruda. Me hoolime!

Optimeerimiseksperdid (loe - lennule lubatavad kilogrammid) ja vihased ääremaastumise vastased olid muidugi plaaninud suures osas oma õhtuse ja hommikuse einestuse ning vähemasel määral rajal kasutusse mineva proviandi soetada Kärdla kaubandusvõrgust. Bussi transpordile ümber mängides hakkas ligi hiilima kahtlus, kas 3,5h hiljem kohale jõudes meid kohalik tarbijaühistu üldse avatud ustega vastu võtab. Kiire üleilmne otsingumootor vastas, et ei võta ühti. Nonii. Mõistlik ka (täitsa siiralt), ega Kärt Kärdlast peagi reedesel hilisõhtul olema kassaaparatuuris, et lennust mahajäänud pealinnavurle saaks osta mõned õllevorstikesed, hapukurgiksesed, täisterakaerahelbeputru ja muud süsivesikurikkusest pakatavat manti. Ei pea. Linnavurle leidku muu lahendus. Parim lahendus tundus olevat 25 minutiga joosta bussijaamast Lastekodu Rimisse ja sealt hädapäraselt vajalik tankida ning jõuda bussile. Õnnestus. Tehtud.

Bussisõidul tarbisin järelvaatamisest laskesuuska ja muud head kraami ning nagu naksti olimegi praamil, naksti ja saksti, kui me praami restorani jõudsime oli järjekord trepini ja üks terav pliiats arvas, et nüüd võtame endale pigem istekohad kiiresti ja vaatame kuidas järjekord sujuvalt nagu liivakell olematuks jookseb. Jooksis ta jah. Palju samamoodi mõtlevaid inimesi. Ootasime veel. Ootamise käigus selgus, et kaasa tulnud lätlane ei olegi lätlane, vaid hoopis püha peeterburlane. Kutt, kes elab Narvas ja töötab Sillamäel Silmetis muldmetallidega, eelnevalt teinud tegusi nii Skandinaavias kui ka Kesk-Euroopas, nüüd elab Narvas. Mul kiilus kergelt kokku esiti. Siis ütlesin - vau, lahe!

Praami restorani leti äärde lõppeks jõudes oli seal üsna puhas vuuk tehtud ning prouad teisel pool letti olid samuti üsna üllatunud ülekäinud orkaanist, õnneks kannatas siiski miskit head ja paremat kokku kraapida ja saagiga oma laua poole suunduda. Sihtpunkti ma aga ei jõudnud, kuna juba esimesest lauast vaatas otsa muhe Leigeri naeratus, mis sundis maha istuma ja muljetama. Pakkumisele tuli mitmeid ahvatlusi Vanakurjale mineku kõrval, aga mitte siiski piisavalt ahvatlevaid. 

Ja olimegi Hiiumaal.

Buss peatus Kärdla keskväljakul, sealt mõõtsime sammudega Hiiumaa Spordikeskusesse, kus oli Vanakurja peastaap. Kaardid, numbrid, materjalid sujuvalt kotti ja tagasi tuldud teed oma ööbimispaika Kapteni Villasse. Uurisin veel eesootavat ilma, lubas 0..+2C, lörtsi/vihma stardis ning esimestel tundidel, siis pidi aga otsa saama ja alla poole 0C ei pidanud temperatuur ka öösel kukkuma, küll aga pakuti tuult ~10m/s. Eelluure ütles, et rajal on nii lumisemaid metsaaluseid kui ka täitsa puhtaid, seega nuputasin veidi millega peale minna, lõppeks otsustusin:

• veekindlad sokid ja Hoka Speedgoat ja peale Salomoni väikesed bahiilid
  
• tuuletõkkega Crafti bokserid ja Crafti soojemad suusapüksid
• tuuletõkkega Crafti soojapesu särk ja õhuke Salomoni kilekas ja õhukesed villased sõrmikud
• peapael
• buff
• Kalenji 15l seljakott, 2,5l pauna ja joogivooliku soojustusega

Kaasa kotti pakkisin:

• tavalised jooksusokid
• tavalise Crafti soojapesusärgi
• Patagonia sulejope
• Crafti suusakindad
• mütsi
• pealambi
• termokile
• õhukese täispuhutava mati
• rajakaardid
• gps seadme
• vile
• telefoni
• kaks võileiba
• 2 Corny batooni
• 5 Kalevi martispani batooni
• soolakapslid
• valuvaigistid ja plaastrid

Ja oligi kogu pakett.

Start oli Kõpu tuletorni juurest, kuhu viidi meid Kärdlast bussidega. 5,4,3,2,1 ja saimegi rajale, kohe alguses oli kitsas järsema poolne laskumine, mis vanakurjaliste rivi pikaks venitas. Alla sain ühes tükis ja jooks võis alata, taevast tuli küll lörtsi ja vihma omajagu, mis ettevaatavalt veidi murelikuks tegi järgmiste tundide osas, aga õnneks seda oli ainult esimesed 15 minutit, siis taevas tahenes. Rada viis mööda RMK rada Kõpu poolsaarele tegema pauna. Imeliselt mõnus jooksurada männimetsas, üles-alla mööda künkaid kulgevat kitsast rada. Puhas nauding! Parim rada siin koduriigis ütlen. 

Sättisin tempo nii ~7min@km ja pulsi ~130 juurde ja tiksusin ses mugavustsoonis. Tõusud reeglina kõndisin. Ilm oli mõnus, peapaela ja kindad võtsin ära ja kileka eest lahti. Kohati oli küll lagedamatel aladel ja mere ääres vali tuul, siis tuli jällegi peapael pähe sikutada. Üks moment hakkas isegi üks kõrv tuikama, jõudsin ennast juba õnnitleda kõrvapõletiku tekitamise puhul. Jätsin peapaela nüüd pikemalt pähe ja üllatuseks valu ka mõne aja pärast kadus.

Kuskil 1h juures kujunes meil oma jooksupunt, kus oli ka üks kohalik härra, kes siis tutvustas Hiiumaa elu ja olu. Nii jutu sees ei märganudki kuidas km kadusid ja üsna märkamatult olimegi juba jõudnud esimesse medaljoni punkti Kalana patarei tulejuhtimistorni, raja ~16km peal. Medaljon oli maaaluses punkris.

Sama mõnusas rütmis, meeleolus, seltskonnas ja maastikul jätkus jooks Hirmuste tugipunktini, kõik oli endiselt lill. Naudid lumevaba künklikku rada, imelist loodust ja lihtsalt kulged. Hirmustes pakuti mustikakisselli ja klassikat - komeedi komme. Tankisin rahulikult. Võtsin kodustele ühe videokõne, et muljetada ja laadida end väikeste inimeste energiaga. Tehtud oli ~24km ja ~3h, olemine äraütlemata priima.

Edasi oli suund Mägipe telkimisala peale. Tempo nüüd küll veidi langes ~7:15min@km peale, kuid pulss tiksus endiselt samas suurusjärgus ~130. Pundis meil enam samm ühtne ei olnud ja nii ma teistelt eest ära tasapisi nihkusin. Kõik endiselt toimis. Mägipe telkimisalas tundsin esimest korda (~30km peal), et vasak põlv annab tuigates kergelt endast märku. Võtsin veidi hoogu maha ja läksin üle kõnd-jooksule, mingit kindlat intervalli endale ei seadnud, võtsin tunde järgi. Järgmine medaljon tuli Kaplimäe vaatetornist.

Medaljon olemas, tuli isu telefonist jalgpalli tulemusi uurida, mängis ju United samal ajal City-ga Old Traffordil. Suunurgad kerisid kõrvuni kui nägin, et United oli tulnud 0:1 seisust välja ja võitnud 2:1. Nonii, nüüd viskas kohe selle emotsiooni pealt sammu reipamaks ja pikemaks, samal ajal hakkas aga gps kell piiksutama. Olin rada mööda nõlvalt alla sammudes ametlikult rajalt kõrvale pööranud. Õnneks mitte liiga palju, nii oma ~200m, aga ikkagi niisama tühja 400m. Aga noh, ikkagi 2:1, väga ei morjendanud see väike eksimus 😄😄😄

Siin sisemaal läks rada juba lumisemaks ning kõnni lõike tuli aina rohkem sisse. ~40km peal tunnetasin enesetundes tuimust ja tekkivat apaatsust, energiatase oli madalale langenud, kuigi kesklaagrini oli veel ainult 10km, siis arvasin, et oleks ikkagi paras hetk esimene võiku ära lahendada, seda koos ühe batooniga. Tehtud ja tehtud.

Maitses ja toimis hästi. Loputasin vee ja koola seguga alla, voolikust imedes oli tunda, et vedelikuvaru on otsa korral ning peagi (~8km enne kesklaagrit) see ka otsa lõppes, ehk natuke üle ~1h tuli nüüd kuival olla. Kehv variant. Tagant järgi tark olles, oleks pidanud ikkagi tankima vett juurde Hirmustes.

Rajal tuli nüüd ette juba ka märjemaid lõike, kus jalg üle pahkluu vette vajus, õnneks veekindel sokk toimis hästi ning jalad olid suures pildis kuivad ja korras. Ei hõõrunud, ei olnud külmad, ei olnud märjad. Ainult põlv tegi muret ja ei lubanud enam väga joosta, lisaks tundsin, et olen endiselt kerges energiavõlas. Valu, väsimus, nälg, tüdimus hakkasid võimust võtma. Kesklaager saabus ses osas väga õigel hetkel. Lasin endale ette tõsta korraliku portsu mulgiputru grillvorstidega ja lonkasin Leemeti metsaonni taastuma. 

Söök oli imehea. Katkusin sussid ja sokid jalast ning lasin jalgadel hingata. Tankisin kotti vett. Tunne hakkas paranema ja tahe edasiminekuks oli olemas. Põlvevalu leevendamiseks läks sisse üks 400-ne ibukas. Kuna veekindel sokk toimis, siis otsustasin nendega veel jätkata, kuigi esialgne plaan nägi ette kesklaagris sokivahetust. Temperatuur oli endiselt +1C juures, seega ei hakanud kihte juurde lisama, ega soojapesu särki ka vahetama. Läksin sama varustusega teisele poolikule peale. Kella pealt vaadates kujunes paus nii ~30 min pikkuseks.

Õues võtsin veel ühe kuuma tee ja hakkasingi tempokalt edasi sammuma, ühtlasi tundus paras hetk teha veel üks videokõne kodustele, et end ka emotsionaalselt laadida. Musid, kallid tulid jälle. Toimis. Tuju tõusis. Üllatusin suuresti, et ka põlv lubab jälle ja läksin jooksusammu peale üle. Tempo siiski üle ~8-9min@km enam ei tõusnud. Matkatee lookles peale kesklaagrit esiti mööda suusarada ja siis jällegi kitsast single tracki pidi männiste luidete vahel. Isegi pimedas tundus rada äärmiselt lahe olevat.

Mida sisemaa poole keerasime, seda tihnikulisemaks, lumisemaks ja märjemaks läks ka maastik, aina rohkem hakkas sisse tulema jällegi kõnni lõike, kuna põlv hüplikku jooksu üdse ei kannatanud. Oli rahulik kulgemine öises pimeduses, aega-ajalt sabistas ka kerget vihma. Nii ~58km peal Tihu järve vaateplatvormilt sain järjekordse medaljoni. Vaadet paraku pimeduses nautida ei õnnestunud.

Peale raba keerasime metsavahe teede peale ja nüüd tuli üksluisemaid lõike läbida, mitu pikemat sirget ja omajagu kruusateid. Põlvevalu aiva kasvas ja nii jäi jooksu aina vähemaks. Kapasto metsaonnini (~72km peale), ehk viimase mehitatud tugipunktini punnitasin siiski vaheldumisi kõndi-jooksu ära. Aega oli kulunud stardist ~11h. Tegin jällegi taastumiseks pikema pausi ja külastasin kohalikku kemmergut, oli õpetlik:

Kapastos pakkus kosutust rikkalik buffet laud. Grillvorstid, hapukurgid, šokolaad jne kõik nagu peab. Pakkumisel oli ka Vana Tallinn, kahe klõmakaga sai seestpoolt mõnusa soojajuti sisse. 

Siin oli võimalus ka köetud ahjuga hütti astuda. Tundsin, et jalad vajavad kontrollimist, kergelt olid küll hauduma läinud, kuid hõõrdumist ja ville veel ei olnud, seega tundus veekindel sokk olevat endiselt parim variant millega jätkata. Paus oli kosutav, tagasi rajale minnes tuli jälle väike jooksusamm sisse, nii palju kui põlv nüüd veel lubas. Vahe peal oli ka taeva klaariks visanud ning mustas öös siravate tähtede all oli päris meelt ülendav kulgeda. Seda rõõmu jagus kuni 78,5km-ni kui tuli keerata kruusateelt ära raba peale. Siin ootas ees sisuliselt veteväli. Üritasin küll alguses raja kõrvalt, puhmaste kaudu hüpeldes enamvähem jalga kuivana hoida, aga üsna pea olin põlvini sees, jalad jäises vees, sokid läbimärjad. Oli selge, et siin ei päästa enam midagi, seega liikusin võimalikult tempokalt üsnagi otsejoones läbi vee. Kokku oli seda rassimist oma 2-3 km jagu, ehk kokku nii 30 pluss minutit. Nüüd tagant järgi mõeldes oleks olnud paslik moment sokivahetus ära teha kohe peale raba sektsiooni, et jalgu villidest säästa. Kuid kerge külm oli sees ja peatus ei tundnud tol hetkel eriti isuäratav variant, ainuke mõte peas oli edasi minna.

Järgnevalt aga just palju lihtsamaks ei läinud, rada viis puhta liivasele Kaibaldi nõmmele. Põlv, tutvunud uue pehme maastikutüübiga, arvas, et edaspidi võiks nüüd jooksmise ära unustada ja ainult jalutades edasi liikuda. Punnisin küll sellele mõttele vastu järgmised ~3-4km, aga siis oli ka kõik. Põlv oli oma otsuse ära teinud, edasi tuli minna ainult kõndiddes. Kuuletusin. Omaette peas rehnutti tehes, arvestasin, et see siis tähendab nüüd veel nii ~3h öös kulgemist. Mis siis ikka. Lähme. Järgmine siht - turgutust/ergutust lubav laibakuur.

Pakkumisel oli energilisi jooke ja kommi. Premeerisin ennast ühe Red Bulli ja väikese puhkusega toolis. Kulus ära. Samas pikalt ei saanud seisma jääda, külm hakkas ligi tikkuma. Järgmiseks sihiks oli juba viimane KP -Vanakurja plats.

Midagi nii rõlget ei osanud ausalt öeldes Hiiumaalt ja rajalt oodata. Plats täis loomanahku, sarvi, jalgu jne. Miks!? Tahaks nüüd mõne jahimehe käest, et miks nii hea on? Ikka väga räige oli see pilt.

Sellisest jälkusest oli keeruline oma mõtteid lahti raputada. Õnneks või õnnetuseks aitas järgnev raja osa, mis viis otse läbi võsase märgala, jalad jällegi pea põlveni vees. Samas tuli jälgida gpsu, et rajalt ära ei kalduks.

Paari kilomeetri pärast pakuti võimalust keerata lisaringile - Sõgedale Sõõrile (24km), kui mingi moment Kõpu poolsaarel kulgedes ma isegi mängisin selle mõttega, siis nüüd otsustuse koha peal ei olnud põlv nõus isegi läbirääkimiste laua taha istuma ses küsimuses. Selge pilt. Tuli lõpuni end ära vedida. Taamalt hakkas kumama juba ka Kärdla City valgus. Läksime.

Mööda ranniku äärt sammdues jõudsin Rannametsa ojani või noh, oja enam ei olnud, oli hoopia omajagu lai jõgi tänud viimaste päevade vihmale. Üks härra, kes oli minust möödunud km või paar tagasi silkas nüüd mööda kallast edasi-tagasi ja ütles, et otsib paremat kohta kuidas siit võiks üle saada. Sooh. Nii hull siis. Keerasin pealambi maksimaalse valgustuse peale, vaade paremale, vaade vasakule, siin läheduses küll miskit paremat varianti ületamiseks ei ole.  Otsustasin elektrikarjuse kõrvalt vette ära minna ja õkva üle visata. Kohe kadus tasakaal ja haarasin karjusest, õnneks elektrit sees ei olnud 😁. Üks samm, teine, kolmas ja olingi pea kubemeni sees. Nojah, mis siis ikka, kiiresti üle jõe. Aimu saamiseks katsumusest, siis siin ka liikuv pilt viimaste tulijate jõe ületusest korralduskomitee poolt.

Lõpuni jäi nüüd veel ~5km, ehk ~1h jalutamist. Jões sulistamisega sain külma sisse, mida enam välja ei saanudki, hambad plagisesid ja hooti viskas ka värinat sisse kui öises Kärdlas viimaseid kilomeetreid mõõtsin. Aga lõppeks ta purki saigi. Tehtud. 

Üllataval kombel oja kaldal silganud härra mind kätte ei saanud, parema ületuse otsinguid venisid õige pikale 😮

Liikumine oli põlvevalu tõttu äärmiselt vaevaline, lonkasin Spordikeskusesse, võtsin asjad, otsisin sauna mitu aega, pesu, taastav jook, seljanka ja kringel ja keerasin end saalis olnud kõrgushüppe matile kerra, et väheke ka und saada enne tagasisõitu. Väga ei õnnestunud, paar tundi ehk sain. Enne tagasisõitu veel paar ampsu ja hakkasimegi tagasi sättima. Õues oli korralik burgaa selleks ajaks. Autos oli üsna mugav olla 😀

Kokkuvõttes on tunne hea, et Taliharja Vanakurja kõrvale võib linnukese teha. Uuesti enam ei kipu. Oma seniseid tõdemusi kogetu ümber ei lükanud, pigem võimendas.

Mulle ei meeldi külmas joosta.

Mulle ei meeldi lumes joosta.

Mulle ei meeldi ultraid joosta.

😀

Mõned olulisemad numbrid veel:

• distants: 102,14 km
• puhas aeg: 15:41:12 h
• aeg: 16:47:07 h
• 1 km aeg: 9:52 min
• tõusu: 562m

Söök/jook rajal:

•  ~6l vett ja cola segu
• 1 Corny batoon
• 4 martsipani batooni
• 3-4 komeeti
• 1 tops teed
• 2 topsi mustikakisselli
• mulgipudru vorstide ja hapukurgiga
• 2 klõmakar Vana Tallinna
• 2 hapukurki
  

Keha:

• vasaku põlve välisküljes valu
• kaks lillat küünt
• 3 keskmise suurusega villi jalgadel

Oandu-Ikla jooksujalu

Viimasel paaril hooajal on hakanud jalgadel liikumise fookus aina enam nihkuma asfaltilt metsa poole, peamiselt on ses süüdi orienteerumine ning eriti just rogaini formaadis orienteerumine, mis üldiselt on tähendanud siiani nii ~4-8h ragistamist väga eripalgelistel ja põnevatel maastikel. Sealt saadud positiivne impulss on pannud omakorda kaema ka maastikujooksu (trail run) maailma ning uurima võimalike radu, kus saaks sussi tolmuseks teha nii siinpool kui sealpool piiri. Väljapoole pole veel pressima hakanud, kuna koduvabariigis on senini radade avastamist jagunud küllaga, enamasti küll jah, tagasihoidlikumates numbrites distantsis. Samas isu pikema pungestuse järgi on järk-järgult aiva kasvama hakanud, nii tekkiski eelmine varasügis mõte võtta ette veidi asisem amps ning joosta läbi RMK Oandu-Ikla trass, etappide kaupa siis. Et mõte lihtsalt lohisema ei jääks, jagasin plaani ka hea sõbra Rainiga ning nii tuligi 2016.a ihuharimise kalendrisse vastav märge ära teha.

Ajatamisega läks rohkem aega kui võinuks arvata, kuid lõppeks sai selgeks, et parim variant on esiti teha ära Oandu-Aegviidu lõik ja seda ühe tööpäevaga mõnel nädalavahetusel. Kalender arvas, et parim aeg selleks võiks olla 2.juuli. Kuna suurt isu ei olnud varahommikul kivilinnast ida suunas uhama hakata, siis otustasime juba eelneval õhtul pidulikult kohal olla. Startides reedel, pärast töönädala lõppu Oandusse, olin isiklikult üsnagi skeptiline kohalike telkimisvõimaluste osas, nimelt olin tekitanud endas arvamise matkaraja tohutust populaarsusest, mida väisavad regulaarselt märkimisväärsed massid. Kohale jõudes selgus, et masside osas väga palju polnudki eksinud, kuna nii sadakond kodanikku oli Oandussse kokku sõitnud ja oma telgi üles sättinud, lisaks seadnud end õige nooblilt riide ning isegi õide löönud, ehk siis toimus suuremat sorti pulmapidu või jubileum, pigemiti jään esimese variandi juurde. Matkalisi silma jäänud seltskonnas ei paistnud olevat ning tänu Oandu telkimisala suurusele leidsime peotelgist piisavas kauguses täiesti sobiliku ööpaiga. Peale meie "daša" oli veel kaks koda üles säetud. Õhtusesse menüüsse pikkisime sisse punased läätsed tuunikala ning vähese küüslauguga, kõrvale veidi lavašši ning EM-i veerandfinaali Belgia-Wales. Oli igati priima kombo.

Laupäeva hommikune äratus oli säetud 7:15 peale ja umbes-täpselt nii ka kargu alla saime, sebimist-jebimist, hommikune seemnete-kliidega helbed pähklivõiga, üks 0,33l Coca-Cola, üks banaan ja oligi aeg rajastuda. Esialgne optimistlik plaan oli liikuda ~6 min@km, sinna juurde mõned pausid ning 13:00 olla Viru raba vaatetorni lõunalauas. Lõppeks jäi ametlik stardipauk edevuse ning külalisteraamatu tõttu ikkagi venima, nii et jooksma saime alles 8:44.

Esimesed 9 ja pluss kilomeetrit Võsuni läksid ihhiihahhaa väga ludinal, jutustades ning looduse pakutavat nautides. Võsul sai väiksemat sorti värskendus tehtud kohaliku telkimisala kraani all, mõned kummikommid sisse ja edasi. Võsult välja kihutades, tegime ka oma ainuma rajalt eksimise ära, kui hooga põrutasime õigest ärakeeramise kohast mööda nii ~400m, õnneks sai viga piisavalt kiiresti märgatud ja korrigeeritud. Kui jõudu on siis, miks mitte. Edasi liikumise sama rütmi ja kergusega, mis pole ka liiati üllatav, kuna selle rajalõigu profiil on esiti alla ja siis valdavalt tasane.

Järgmine peatus oli Kuueristil, ~17km peal, kus juba oli tahtmist teha esimesed venitused reitele ning tankida kütet õllesigarite ja ühe Corny batooni näol. Pikemaks peatuseks väga mahti ei olnud, kuna tuulevaikuses päikese käes utsitasid parmud ja kärbesed uuesti minekule. Enesetunde osas endiselt kurtmist ei olnud ning ka samm oli veel reipama poolne, jõudes Joaveskisse (~24km) tuli aga teha plaaniväline stopp, kuna järvele ehitatud purre oli liiga ahvatlev, et sealt mitte vette karata, Rain suutis mind keelitada veel ootama päris supelungiga, kuna paari kilomeetri präast Nõmmeveskil pidi olema veelgi parem spaatamise võimalus. Jõudsimegi kompromissini, et piirdun vaid pea jahutamisega järvevees. Raske arvata, millel mu mõtted järgmis peatuseni olid. Isegi Valgejõe ürgoru võimas kallaste ja looduse stiihia jäi nii tagaplaanile. Tunnistama peab, et ega see samm nüüd enam 25-26km peal kõikse nõtkem olnud ka. 

Lõppeks olimegi Nõmmeveski telkimisplatsil, siin kohtasime ka esimesi matkaseltskondi, kes siis olid samal trassil või siis jah, leidnud endale telkimiseks lihtsalt mugava koha. Nõmmeveskit läbiv Valgejõgi üllatas madala veetasemega, jõe keskel oli vett napilt üle põlvede ja vool seepärast ka tugeva poolne, teagi, miks need pisiasjad praegu kirja said, sest pärast ~3h rajal, oli peamine mõnu ikkagi lihtsalt vees pea kümmekond minutit lebotada ja jahtuda. Jahtuda seetõttu, et päevane keskmine temperatuur võis olla varjus nii ~23-25 kraadi tuuris ja päikese käes veelgi enam, seega mõnel lõigul rajal praadis nii, et rasva pritsis. Mistõttu oli ka kere seisukohast jahutamine ning veetarbimine eriti kriitiline kui oli tahtmist ikka Aegviitu välja venitada, nii ma iga ~20 minuti tagant ka 2,5l joogipaunast jõin. Nõmmeveski peatuse ajal tegime veel ühe hapukurgi kahe peale, jällegi mõned õllesigarid ning kummikommid ja võisime jätkata. Suplusest sai igal juhul säense emotsionaalse laksaka, et järgmised 3-4 km läksid lenneldes.

Ja siis nii 32-33 km peal hakkas aga sein ette kerkima, jutt sai otsa ning toimus ümberlülitus vaimu treenimise režiimile. Rada võis antud lõigus isegi olla ilus, kuid mõtted olid koondunud vaid kilomeetritele ning aja arvestamisele, millal küll Viru rabasse jõuame. Sõnaga - tahke tatt venib ka kiiremini kui aeg, millega me raba piirini jõudsime. Raba laudteele jõudes rabasid meid massid, kes olid end loodusesse liikuma sättinud, iga mõnekümne sekundi tagant tuli kedagi tervitada ja mööda nihverdada kitsastel laudadel. Lõplik pauk tuli aga raba keskel suuremat sorti lauka või väiksemat sorti rabajärve ääres, kuhu oli ehitatud platoo koos vette mineva trepiga ja seal sitsis siis pea kahekümne hingeline punt päevitada ja supelda. Antud pilt, antud konditsioonis tundus igal juhul olevat rabav. Sel hetkel ei oleks samuti ühest sulpsust just ära öelnud, kuid tahtmine jõuda võimalikult ruttu TP-sse (teeninduspunkti) sai siiski võitu. Mõned sajad meetrid veel ning olimegi vaatetorni restoranis, läbitud oli selleks hetkeks pea maraton ja natuke peale ehk numbriliselt 42,5 km, haldjas Britt oli katnud pingi hea ja paremaga, loosi läks esmalt soolane kraam - kiirnuudlid, õllesigarid, hapukurk ning värskemast kraamist apelsin, arbuus ja rohkelt värskat. Joogijanu oli suur, kuna viimasel neljal kilomeetril oli joogipaun lõplikult tühjaks saanud, ilmselt hakkasid ka soolavarud otsakorrale jõudma, kuna higi oli oma soolasuse tasapisi minetanud. Magusast läks loosi vaid üks sulanud Snickers. Seejärel sai alateadlikult taarutud varjulisemasse kohta, sussid jalast ja horisontaali, olemine läks nii mõnuskas, et silm hakkas kinni vajuma. 

Ilmselt pole raske jällegi arvata, et kere just rõõmuga säensest rammestusese hoost üles ei karanud ning nõudnud uusi kilomeetreid. Vähe lõõpimist oli joone alla tõmbamise osas, kuid jätkamise küsimuses siiski mittemingisugust kahtlust ei tekkinud. Oma esialgest graafikust olime maas ~1h jagu, kuid ausalt öeldes see väga ei morjendanud, kuna aega me jooksma ei tulnud. Otsustasime lasta veel kehal kohaneda uuesti liikumisega ning laudtee jagu liikusime kõndides ja siis läksime tagasi jooksu transsi, järgnev lõik Liiapeksist Järvi järvedeni on looduslikus plaanis klassikaline Eestimaa - kruusateed ja võsa, läbisime selle tee suuremate emotsioonideta ning kui Pikkjärve ääres vajas Rain tehnilist peatust, siis leidsin võimaluse jällegi kiireks supelungiks, et tähistada peatset 50 km läbimist. Rebisin veel ühe õllesigari sisse ja kõrvale SIS-i greibigeeli ning hakkasime kulgema Kõnnu suursoo suunas. Nähes jällegi laukaid, ei pidanud ma endale väga kaua mõtet uuest jahutusest maha müüma, kuigi eelmisest peatusest olime edasi liikunud vaid napid ~2 km. Rain küll väga vaimustuses mõttest polnud, kuid leppis siiski mu kapriisiga.

Edasine rada, tegelikult alates juba Järvi järvidest, on looduslikus plaanis ning profiili osas üks mu lemmikuimaid üldse kodusel pinnal, mida tean, kuid pärast ~52 km ei osanud ma seda enam suurt tähele panna, olime jõudnud tsooni, kus ootasime ning tervitasime igat ettetulevat tõusu, olles eelnevalt kokku leppinud, et tõusulaadsed lõigud kõnnime ja see tähendas omakorda puhkust. Nii venisime olematu tempoga ~60,5 km-ni, kui sein tuli mulle nii tihkelt ette, et pidin aja maha võtma ning põdrasamblas taastuma. Nüüd juba hakkasin otsima vabandusi, miks me ei peaks ikkagi täna Aegviiduni minema, teeme seda ju ainult enda rõõmuks ja mis need 15 km veel nüüd juurde annavad, Rain näitas oma oleku ja kehahoiakuga, et tahab edasi pressida. Viimase õlekõrrena võtsin kõne meie logistik-kokale Brittile, et uurida kus ta parajasti oma tegemistega on. Selgus, et velob meile vastu, et vett tuua. No väga tore, nii palju siis rajalt maha tulemise võimalusest. Niisiis tuli samblapadjalt protesteeriv ihu üles ajada ning liikuma saada jälle, nii ~1 km pärast kohtusimegi rõõmsa ja rõõsa velotajaga. Ratta kui transpordivahendi nägemine ei olnud just sel hetkel moraali tõstev vaatepilt. Potsatasin jälle samblale ja soigusin ilmselt miskit mürgist, kuna oli selgeks saanud, et Aegviiduni me täna välja ka läheme. Täitsime veevarusi ning viimase päästva vahendina võtsin SIS-i Double Espresso kofeiini geeli, mille maiteseelamus oli kahetine, ühelt poolt oli kohvimaik isegi hea, teisalt liialt intensiivne. Kas nüüd just geelist või lõplikust teadmisest, et finiš on Aegviidus, olime ühtlases liikumises pea lõpuni. Vaid viimasel kilomeetril, kas siis geelist või võimalikust ülekuumenemisest lõi korraks enesetunde kehvema poolseks ja läksime üle jalutamisele, kuid Aegviitu me jõudsime ning I etapi võib läbinuks kuulutada.

Kere oli pärast supelungi Nikerjärves üllatavalt heas konditsioonis. Mitte, et oleks tahtnud uuesti rajale tuisata, aga arvasin hullemat kogevat. Isikliku rekordi distantsi number sai viidud 75,07 km peale ja kogetu andis väga hea ettekujutuse, mida oodata kui minna ultra-jooksu rajale. Mõned olulisemad numbrid veel:

• Distants: 75,07 km
• Puhas aeg: 8:39:07
• Tegelik aeg: ~11h
• 1 km aeg: 6:55 min
• Tõusu: 526m
• Jook: ~6l vett ja värskat
• Söök rajal:
• 1 Corny batoon
• 1 Snickers
• 3 hapukurki
• 1 SIS greibi geel
• 1 SIS Double Espresso kofeiini geel
• 1 pakk õllesigareid
• 1 tops kiirnuudleid kanaga
• 2 apelsini
• 3 lõiku arbuusi
•  veerand pakki Haribo karude kummikomme

Täielik GPS track on Endomondos.

Järgmine etapp siis Aegviidu-Ardu.

Võistlused ja matkarajad väljas

Seiklused:

• Patagonia Expedition
• Ötillö

Ultra-/maastikujooksud:

• Jungfrau - Šveitsi Alpide kõige kuulsama panoraami (vaated Eigeri, Mönchi ja Jungfrau tippudele) taustal toimuv maraton on mäemaratonide seas sama positsiooniga nagu New Yorgi maraton linnamaratonide hulgas.
• Marathon du Mont-Blanc – nagu nimigi ütleb, on sellelt maratonirajalt avanevate vaadete tõmbenumbriks Lääne-Euroopa kõrgeim tipp (4808 m). Lisaks maratonile on programmis ka 10 ja 23 km distantsid.
• Mont Blanc qualifying races
• Trail Running Races
• Elbrus Marathon
• Xreid Run
• X-Alpine Run
• LGT Alpine Marathon - maraton Liechtensteini mägedes. Maratoni kõrval on programmis ka poolmaraton ja kepikõnniüritus.
• Graubünden-Marathon – maraton reklaamib ennast sõnadega „maailma raskeim“. Võib-olla tõesti. Start on merepin- nast 590 meetri kõrgusel, finiš 2865 meetril. Programmis on ka 30,7 ja 11,5 km jooks.
• Zermatt Marathon – rohkem kui 1900-meetrise kõrguste vahega maraton, mille taustaks suurel osal trassist on lumise püra- miidikujulise tipuga Matterhorn (4478 m).
• Swiss Alpine Marathon – Davose ümbruses toimuv maraton sisaldab lisaks mäkkejooksule ka tublisti laskumist. Neile, kellel 42,2 km väheks jääb, pakutakse 78 km pikkust ultrajooksu.
• Snowdonia maraton – jooks ümber Walesi kõige kõrgema mäe (Snowdonia, kõmri keeles Eryri, 1085 m).
• Artic Circle Race - klassikaline suusk 160km, 3 päeva, Gröönimaal, ööbimine telkides.
• Hiina müüri maraton
• Polaarjoone maraton
• Nuuksio maastikumaraton (42,195), Helsingi lähedal, septembri alguses.
• Vooremäe 1000+
• Cesis Eco Trail 80km

Matkad:

• Kungsleden, Sweden
• Petra, Jordania
• Süstamatk Poola
• Kuulsaid matkaradu üle ilma

Omal jalal Andineemele

Veloga Andineemele uhamine igaaastaseks traditsiooniks otseselt ikkagi kujunenud ei ole, täpselt korda kaks sai tehtud ning lisaks eelmine hooaeg suures Tour de France, ka Andineemest mööda Kolga-Aablasse velotud, aga enamat mitte. Eks saa näha kas veel isutab sel aastal samale trassile tagasi, ilmselt mitte.

Sõnaga, isu oli millegi värskema järgi, eriti valguses, kus paar läbikäidavat just hiljuti katsid erinevates vormides omal jalal sada ja pluss kilomeetrit, üks siis rogaini EM-il ning teine Laulasmaa ultrajooksu raames. Lisaks teisest küljest oli küpsenud juba mitu aega mõte - võtta selga matkakott ning kodutänavast startides liikuda võimalikult mööda rannikut Andineeme külani välja. Tutvudes aga võimaliku marsuudiga, sai selgeks, et vajalik on põhjalikum kodutöö kaardiga ning arusaam teatud piirkondade läbitavusest, enne kui rännakule asutada. Seega läks käiku spontaansem plaan - liikuda jooksu sammul ja otsesuunalisemat rada pidi Andineemele.

Laupäeva hommikul, 10:48 olin stardiks valmis ning nii algas retk piki Tüve tänavat Järvevana tee kergeliiklusteele, säält edasi raudtee ületus üle Suur-Sõjamäe ning Peterburi teele. Kui 4/5 Peterburi tee lõigust oli võimalik läbida kõnniteel ja paralleelteedel, siis viimane 1/5 jäi siiski maantee äärde ja oli raja ebameeldivaim osa tänu mööda uhavatele automobiilidele. Õnneks oli Loolt võimalik juba keerata taas kergliiklusteele (Loovälja tee), mis viis Maardu järveni ja edasi Maardu karjääri ringteeni, kust sai ka Peterburi tee alt mugavalt läbi ning suuna võtta juba Võerdla ning säält edasi Jõelähtme peale. Viimasest oleks saanud otsemalt kerida ka vanale Narva mnt-le, kuid otsustasin väikese ringi kasuks, et oleks võimalik osa trassist läbida ka mererannikut pidi.

Seega sai keeratud Jõelähtme põldude vahelt golfiradade ning pisikese Jõesuu asumi suunas.

Jõesuust viib üle Jägala kenasti korralikumat sorti rippsild, säält omakorda kilomeeter paar maantee äärset lõiku ning saigi metsa vahele lõppeks.

Vaimu turgutuseks oli ette säetud ~4 kilomeetrine sirge, mis ühendab Ihasalu ning Kaberneeme teed. Enne Kaberneeme teed juhtus sisse veel üks planeerimatu haak, kuna kaart ei olnud siiski õigesti pähe salvestunud, tähendusega, jõudsin oodatust varem asfaldile. Õnneks vaid mõneks kilomeetriks, sest õige pea olin juba RMK Kaberneeme puhkealal suitsevate grillide ning slaavikeelsete kilgete keskel. Ei teadnudki varem, et sääl nõnna suur ametlik telkimiskompleks koos väikse veesilmaga on organiseeritud.

Mõned sajad sammud puhkealalt välja, üle tee ning murdsingi juba rannikule, esialgu küll metsa vahele sörkima, kuid üsna peagi ka päris liivale, päris randa.

Liival jooks sussiga ei tundunud aga kõikse mugavam, valida oli kas pehme tasase pinnase või kõva ja kaldus pinnase vahel, kumbki ei suutnud imponeerida. Seega valdavalt jalutasin ranniku osa. Läbi Haapse, Kullamäe ja Salmistu, nii umbes ~7,5km kokku. Avastatud sai Haapsest mitmeid randa ulatuvaid sildistatud ja tarastatud eramaid nagu ka pompöössusele kalduvaid elamisi. Ka legendaarne tee Pedassaarde Salmistust, sai üles leitud ning salvestatud.

Salmistust Andineemele siiski mööda rannikut ei õnnestunud pressida, kuna pealekasvanud roostik oli piisavalt võimsaks suutnud end ajada enne jaanipäeva ja ilmselt oleks pidanud osa distantsist hoopis ujudes võtma, seega ragistasin läbi võsa otsejoones Salmistu ja Valkla teeni välja, leidmaks alternatiivset ja loodetavasti lihtsamat läbipääsu. Google maps-i väitel pidigi üsna pea rannajoonega enam-vähem paralleelselt jooksma üks teeots Põhjalt. Ärakeeramis kohal küll ilutses eramaa silt ja viide tupikteele, aga antud momendil tundus juba äärmiselt mõistlik oma silmaga see tupik ikka ära kaeda. Esiti kulgeski tee kenasti nii nagu lubatud, kuni teele kerkis tabaga lukustatud värava laadne moodustis. Optimist minus nägi eespool olevast majast kenast mööda looklevat teed heinamaale, seega otsustasin olla mölakas ja astusin aiast ka sisse. Sajakonna meetri pärast õnnestus kohata lisaks piimakarjale üht prouast, kelle ees vabandusin ette ja taha, et niiviisi olin võõrale maale tunginud. Uurisin veel igaks puhuks, ega siit tee nüüd ikkagi edasi lähe. Proua teadis kindlalt, et ei lähe ta kuskile, üritasin veel leida prouas üles seikluslikuse nuppu, ehk ikka läbi karjamaa saaks, aga paraku tulutult. Ehk siis tuli viisakusest, tuldud teed tagasi kulgeda ja järgmist tee otsa proovida, mis küll tegi imepisikese haagi sisse. Jõudes ristmikule, kus esialgselt valitud tee pidanuks ristuma nüüd kulgetavaga, märkasin tee otsas taas ilutsemas tuttavat tupiku märki, ehk siis kohalik elu on kunagise tee ilmselt tänaseks sulgenud.

Lõpetamine oli nüüd juba vormistamise küsimus, kõikse pealt Sõitme, siis veel Leegiranna legendaarnde uuselamu rajoon ning olingi Andineeme endise puhkebaasi teel ja ~15 minutit hiljem juba koduses rannas lainetes suplemas.

Kokku siis kogunes kilometraaži 61,45 km, puhast jooksuaega sai investeeritud ettevõtmisse 6:32:08 ning väidetavalt sain lahti ka 5820 kilokalorist, mille ekvivalent võiks olla ~224 toorest porgandit. Trass joonistus välja siis järgmine:

Õppetunnina võtan kaasa teadmise, et säense ettevõtmise peale kulub rohkem kui 2,5l vett antud ilma oludes (~20C, valdavalt päikseline). Ehk mingi hetk oleks tulnud siiski veevarusid täiendada, ilmekalt andis sellest märku ka pulss, kuna kui vesi otsa lõppes siis vere paksenedes tõusis sama tempo juures pulss 8-10 löögi võrra.

Kuigi ihu ja vaimu ettevõtmine ei murdnud, siis lubadust tegevust uuesti läbi teha vähemasti praegu ei planeeri.

Tallinna Maraton 2012

Esimest korda sai siis katsetatud, kas keha kannataks ka maratoni läbimist ~3h lähedale, nagu ülal olevalt pildilt näha, kannatas küll. Eelnenud 6 nädalases treeningtsüklis lähtusin muude tegemiste kõrvalt nii palju kui jaksu oli Hal Higdoni väljapakutavast. Vahele sattus Muhumaa matk ja Ettevõtete Suvemängud ja nädal enne maratoni veel Kiviõli X-Dreami etapp, ehk siis ettavalmistust ses plaanis kuigi pühendunuks lugeda kindlasti ei tasuks.

Rajale läksin seetõttu ka äärmiselt naiivse taktikaga, kesta 3h tempomeistri Margus Pirksaare tempos, täpselt nii kaua kui ära kestan, kui ühe ringi on hästi, kui osa ka teisest on veel parem. Lootust kahe ringi osas ei hellitanud. Eneselegi üllatuslikult oli distantsi esimeses pooles enesetunne vägagi hea ja tempoga kaasaminekuga ei olnud mingit raskust. Raskused olid pigemiti seotud ebasobilike tempovahetustega meistri poolt, ehk tekkis säene kummipaela efekt - vahetult enne ja pärast joogipunkte krutiti tempo kiiremaks ja siis jällegi lasti allapoole, ehk 3h jooksugrupp venis kohati pikaks, siis jälle tõmbus kokku, isiklikult säene tempode vahetus ei sobitunud kohe üldse, võimalik, et tegemist on teadliku taktikaga, et kõik jooksjad joogipunkti ära mahuksid, ei tea.

Lõppeks igal juhul see taktika ka saatuslikuks sai, kui pärast Pirita silda tagasi linna poole joostes jäin grupist maha ning enam järgi kerida ei suutnud, nii langes kõikse pealt keha ja siis ka vaim, mis väljendus jooksutempo aeglustumises. Keskmiselt oli ajaline kaotus ~6 sekundit @ km, seda siis viimasel 12 kilomeetril, suur see osakaal oli pärast Pirita silda ei oska aimata, võib olla isegi, et suurem veel.

Esmatine grupis jooksu kogemus tegi selgeks, et erinevad jooksurütmid, erinevad hingemiserütmid ja pidev kohtade vahetus, närib nii vaimu kui keha, on põhjendamatult ärritav. Mitte küll otseselt grupis kulgemisega seotult, kuid mitut puhku jõudsid tekkida mõtted, oma jooksutempo mõistlikuse osas ning kas kunagi peaks üldse veel üritama sellises tempos joosta. Igal juhul lõpuni kulgetut sai ning loomulikult finišeerides veel kohustusliku kiirendusega. Aega küll alla 3h ei tulnud, aga teadmine, et isu korral on see kindlasti võimalik, eeldab, vaid pühendunumat ettevalmistus perioodi.

Aa, jah, naistearvestuses olin neljas.

Numbrid 2012:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 53 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 39)
• Aeg: 3:01:17
• 1 km aeg: 4:18 min
• Keskmine kiirus: 13,97 km/h
• Keskmine pulss: 158
• Max pulss: 195
• Kadunud kaloreid: 3478

Numbrid 2011:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 180 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 107)
• Aeg: 3:21:09
• 1 km aeg:4:46 min
• Keskmine kiirus: 12,59 km/h
• Keskmine pulss: 159
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 4034

Numbrid 2010:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 188 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 113)
• Aeg: 3:26:20
• 1 km aeg:4:53 min
• Keskmine kiirus: 12,28 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 4220

XT Salomoni maastikumaraton

Hooaja alguses ette hüütud eesmärk katsetada maratoni distantsi pehmemal pinnasel ja karusemal reljeefil kui Tallinna maratoni sile asfalt, õnnestus programmi võtta Kolgakülas, Salomoni maastikumaraton, tänu XT Spordi heale tahtmisele. Motivatsiooni spetsiaalselt seks puhuks treenivaid ettevalmistusi teha olin kaotanud, kuna eelnevad stardid ja tulemused olid äraütlemata kergelt kätte tulnud. Kogemuse rasva on ju ometi juba kogunenud küll, arvasin.

Rajale läksin Salomon XA 3D Ultra sussiga, ergonoomilisuse mõttes ning jäikuse osas ideaalne valik, samas kuna valdav osa trassi läbis pehmet metsamaastikku küngaste ja oosidega siis agressiivsem tallamuster oleks lihtsustanud raja läbimist teatud mõttes küll. Kaasa haaratud Crafti joogipudeli vöösse installeerisin 4 SIS Go Gel-i ning joogipudeli hoidjasse telefoni rada träkkiva GPS-uga (Endomondo GPS track). Hea, et eelnevalt ei hakanud proovima läbi kuis see kombo toimib, peale 280m jooksu lendas härra telefon hoidikust rajale ning tubli oli, et kena neidis selja tagant märkas ja hüüatas. Ülejäänud raja läbisin kord vasakus, kord paremas käes teatepulka hoides, tulemuseks kergelt väsinud õlad, trenni mõttes võiks järgmine kord juba hantleid proovida küll.

Tempo osas sai alustatud õite kompivalt ja tahe päris jooksjatega kaasa minna õnnestus õnneks maha suruda, seega esmane ring tuli õite kergelt kätte ja ei olnduki kordagi põhjust jooksusammult üle minna kõnnile nagu algselt eesmärgiks säetud ka oli. Ei joogipunktides ega tõusunukkidel, vaid kahel järsakul tuli moment kui oli vaja käed mulda suruda, üles ronimiseks ning teisalt libedamat sorti trepil lubasin tempol langeda. Ise tundsin end kangelasena. Teisele ringile läksin juba reipama sammuga, tundes jõudu ja tahtmist vajutada. Vajutasingi täpselt 28-nda km-ni ning sealt edasi hoidsin veel gaasi 2km ennast petta üritades - haamer on ju ometi ajutine.

Olematu ettevalmistus, üles-alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla pehmel pinnasel tegi täpselt seda mida tegema pidi, reied-sääred pehmeks ja verd täis ning paagi tühjaks, regulaarne ajastatud geelitamine lõi küll helgi silma kuid kütte effekti suurt sedant puhku ei andnud. Sõlmisin endaga kokkuleppe, et jooksen TP-st, TP-ni, kus puhates tangin ning kõnnin, lisaks siis luban sammumist veel vaid järsematel tõusudel, mõeldud ja tehtud. Läbi sõrmede vaadates, julgen arvata ja öelda, et toimis.

Eelneva tubli ettevalmistuse preemiaks sain viimaseks kümneks nii paremasse kui vasakusse säärde krambiatakid, nii kummastav või mitte-kummastav kui see ka pole, siis härrased sääred hakkasid kisklema krambi osas just tasasel pinnasel joostes, nii kui küngas või laskumine tuli, andis koheselt järele, ehk sirutus tõusul/laskumisel toimis. Kuna ma eriline krambilemb ei ole, siis korrigeerisin tasasel pinnasel jooksusammu enam ülekannajooksuks kui ülepäka, ehk üritasin võimalikult talla peal joosta, isiklikuks hämmelduseks strateegia täitsa toimis, kuna krampe õnnestus kuni lõpuni vältida. Jätan meelde.

Imearmsasti niiviisi paterdades sai lõppeks ka finišisse rõõmsasti jõutud, viimastel sadadel meetritel kangelaslikult ka isegi reipamalt pikemal sammul joostud. Tulemiks 3:46:21, mis ajaliselt nii ei ehmatanudki, kuid teise ringi aeg üle ~2h jäi eneseuhkust kriipima küll. 

Teisalt rajal olles sai üsna kristalselt selgeks, et vastasseisus maastik vs asfalt, pole viimasel härral suurt miskit kaasa rääkida, elamuse ja eneseületuse rahulolu mõttes ei paku Narva mnt-l suuremat sorti pundis kooshigistamine küll konkurentsi, samblalisel ning männiokkalisel rajal üksinda vabas õhus/looduses pungestamisele, ehk siis millal järgmine maraton maastikul on XT, ah?

Ärksamaid hetki:

• wtf!? moment mõningad kilomeetrid enne lõppu, kui kõikse järsemal tõusul järsku minust tubli 10 aastat vanem härra orava osavusel järsakut mööda uhas, kogu oma nelivedu kasutades, üsna hooldekodu käimisraamiga patsiendi tunne jäi antud hetkel hinge kriipima, ehk üsna tummaks võttis, kuna isiklikult polnud vastust kuskilt võtta. Mingil määral vähendas kriibet hilisem teadmine, et tegu oli senjöör Lauri Lahtmäega, üsna tunnustatud rogainija ja orienteerujaga;
• wtf!? moment vol 2, kui ~2km enne lõppu suundus minu ees hallipäine härrane sportlikes pükstes ja maikas ametlikust rajalt üsna palju kõrvale alternatiivsele metsarajale, ei olnud küll veendunud härrase eesmärkides, kuid igaks puhuks pidasin vajalikuks hüüatada, et maratoni rada läheb pigem ikka vasakule kui otse edasi. Härrane ehmus ja sebis kiirema sammuga end taas rajale, minu rahustuseks oli tal samuti ikka päris jooksu nummer rinnale säetud ja ju ta oli siis esimesel ringil. Hiljem selgus, et vähemasti üks startija oli rajalt pahaaimamatult siiski eksinud, kuid õnneks mitte minu härra, kes pungestas vapralt lõpuni välja, hiljem selgus, et tegemist oli legendaarse Eino Tolga-ga.

Numbrid:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 12 (oma vanusegrupi härraste arvestuses 11, naistest 1.)
• Aeg: 3:46:21 (1. ring 1:43:42h, 2.ring 2:02:39)
• 1 km aeg: 5:22 min
• Keskmine kiirus: 11,18 km/h
• Keskmine pulss: 161
• Max pulss: 172
• Kadunud kaloreid: 4343

Rakvere ööjooks

Rakvere Ööjooksu starti oli rõõm programmi võtta, kiirust ja nubmrit taga otsima ei olnud tahtmist minna, rada sai läbitud niisama tilulilutates. Katseks sai proovitud jooksu sisse pikkida kiireid teravaid sutsakaid nii umbes-täpselt ~30-60seki vahele, et siis jälle tagasi omasse temposse vajuda. Toimisid täitsa kenasti, ei löönud klappi liiati kinni, ega miskit.

Murdepunktiks sai sedant puhku 8 km, sinnani jagus tublisti tuiskureid, kes viimast võtsid esimestest kilomeetritest, pärast seda verstaposti, aga hakkas ainult selgi vastu tulema. Oli meeldiv kogemus, kinkepaketist võis leida õuna ja karbi makarone. Klassika.

Rada küll kulges pisut teisipidist trajektoori pidi, kuid võrdluseks sobivad siiski mõlema hooaja numbrid.

Numbrid 2012:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 76 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 42)
• Osalejaid: 800
• Aeg: 1:27:15
• 1 km aeg: 4:08 min
• Keskmine kiirus: 14,51 km/h
• Keskmine pulss: 168
• Max pulss: 176
• Kadunud kaloreid:1902

Numbrid 2011:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 35 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 21)
• Osalejaid: 339
• Aeg: 1:29:17
• 1 km aeg: 4:14 min
• Keskmine kiirus: 14,18 km/h
• Keskmine pulss: 172
• Max pulss: 179
• Kadunud kaloreid: 2082

Teletorni trepijooks

Miskit nii kopsu ehmatavat polegi varem programmi sattunud, kui Valdo Jahilo korraldatud esimene Teletorni trepijooks, peale torni taasavamist. Kuni 14. korruseni tulid trepid üsna igavalt ja tempokalt vastu ja nii mõnedki skalbid sai võetud. Aga täpselt 14.korrusest läks humoorikaks, nagu lõigatult, ei olnud variantigi enam jooksusammuks, pressi palju tahad, sein ees ja kogu lugu. Saigi siis reipalt sammutud üles poole, skalbid küll mööda ei läinud, kuid õige mitmed mehepojad said juuksepahmaka kätte.

Torni jõudes oli enesetunne piisavalt ülev ning kopsude seisukord nii värske, et 4 minutit ei saanud põrandalt püsti ning lamades otsisid silmad pillikotte kuhu pillid kotti ära panna. Kopsudel oli õnnestunud kogu selle tühise 7 minuti jooksul Teletornist üles uhamisel sisse ahmida läbi bronhi piisavalt eeskujulik kogus külmemat sorti õhku, et kalkuleerida pensile mineku osas. Niierakordselt eredalt sitta tunnet pole õnnestunud veel varem peale sportlikku aktiviteeti kogeda. Teletornis sai kahe atraktsiooniga tutvututud, ring peale tehtud ning arvatud, et käidud küll ning koju tagasi.

Millal järgmine etapp ongi?

Numbrid:

• Distants: 21 korrust
• Koht: 74 (oma vanusegrupi härraste arvestuses 25)
• Aeg: 0:07:18
• Keskmine pulss: 158
• Max pulss: 164

77. Rabajooks

Viimsesse starti külla ajaliselt kuigi täpselt ei jõudnud, kuid läbi kepikõndjate massi pressime oli jällegi uuemat sorti kogemus ja kokkuvõttes oli aeg kevade kohta üsna rahuldav.

Numbrid:

• Distants: 6,3 km
• Aeg: 0:26:28
• 1 km aeg: 4:12 min
• Keskmine kiirus: 14,28 km/h
• Keskmine pulss: 164
• Max pulss: 170
• Kadunud kaloreid: 468

Tallinna Maraton

Hooaja alguses sai nimi kirja sügisjooksu poolikule distantsile. Tegemist pidi olema plaan C-ga, täitmaks hooajaks seatud püha eesmärki - kannad villi ja poolmaratoni aeg alla 1,5h. Paraku töötas eelnevalt juba plaan A ning eesmärk täitus kohe esimesel katsel ja ilma villideta seejuures. Seega oli kadunud ka motivatsioon - täita piinlikult täpselt ette kirjutatud treeningkava. Selle asemel leidsin ennast nädalat kaks, kolm enne starti tihti pigem rannas, kunstmurul, Harku, Pirita, ja/või Valgehobusemäe võsas ragistamas, sõnaga, igal pool mujal kui staadionil lõike võtmas.

Nädal enne starti leidis aga kallis kolleeg töörindelt, võimaluse mult nööbist haarata ja kaupa pakkuda, et jookseb ise minu asemel pool maratonist ja mulle jääks siis kaheringine programm. Tehtud-mõeldud. Kaup sai kokku ning pühapäeval, kell 9:00 olingi taas stardis.

Varustuse osas võrreldes eelmise jooksuga suurt muutust ei olnud, vahetasin vaid särki, valides sedant puhku eelnevalt sügisjooksult kingitud Nike dri-fit toote, mis osutus oluliselt kergemaks ja mugavamaks kui Uhlsporti toodetud JKP treening-maika. Kaasa haarasin veel kodusest sahtlist 2 SIS geeli ja oligi kompott koos. Rajal sai tarbitud erinevat jooki, vett ja magusat lurri vaheldumisi, lisaks veel üks SIS geel ning nälja peletamiseks sai prooviks võetud ka üks banaani viil. Jällegi kõik toimis, enamat ei oska tahta.

Ärksamaid hetki:

• kilomeeter, kaks enne esimese ringi lõppu oli ennast Schnelli tiigi parki, raja kurvi sättinud üks igati energeetiline 65+ plika, kes õpetas tõsisel ilmel ja omal initsiatiivil, eriti energiliselt žestikuleerides kõiki maratoonareid paremale hoidma, et oleks võimalik võita meetreid, millisekundeid ja säästa jalga. Tuleb tunnistada - publikum on meil asjatundlik;
• teisel ringil Paksu Margareeta merekindluse väravates, tervitas mind hord sadamast saabunud turiste, vilkalt siblides ja pilte klõpsides suurepärastest ehitistest. Hüüe - 'Rada!' ergutas neid veelgi vilkamalt ja veelgi kaootilisemalt siblima. Elagu kultuuripealinn 2011;
• ärksaim ja üllatavaim hetk saabus finišis, polnudki õnnestunud enne kogeda kuis keha šokeerub, kõikse pealt ei olnud liigesed nii põlves kui hüppes rahul üldse sellega, et enam joosta ei lubata ja andsid häälekalt märku - "Mismõttes me nüüd järsku istume? Tahtsid ju joosta. Jookseme siis.". Tubli kakskümmend minutit oli tunda seda jonni ning virinat ja siis järsku, nagu lõigatult kõik, kogu lugu, ei mingit valu enam. Lihased paraku sellist iseloomu üles näidata ei suutnud, tõmblesid vaid minutit viis ja siis rahunesid, välja arvatud solistist parema jala säärelihas, kes värises ja toimetas omas maailmas ikka päris pikalt nagu ergutust saanud reivi austaja, täiesti kaootiliselt oma rütmis tõmmeldes. Humoorikas oli meest kõrvalt vaadata. Kogu spetaaklit pakutigi nii ~20 minutiks ja siis vsjoo.

Numbreid vaadates üllatab kõikse rohkem, et võistluspulss liigub küll pisut suurema amplituudiga, kuid on ikka rohkem kui suurusjärk madalam kui aasta tagasi. Kirjutan selle puhtalt aeroobselt läbitud ~600 suusakilomeetri arvele. Vägagi korralik edasiminek, tuleb tunnistada. Ehkki vundament oli tugevam eelmisest hooajast, olid seinad jällegi hõredamad, raja viimases veerandis oli selgelt tuntav tempo langus, numbritest vaadates siis ~12s kilomeetri kohta. Jõudu nagu nappis ka, kuid suuresti jäi nappima siiski eelmise aasta motivaatoridest.

Kokkuvõttes igal juhul hindeks 6/8 ja järgmine aasta jälle.

Numbrid 2011:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 180 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 107)
• Aeg: 3:21:09
• 1 km aeg:4:46 min
• Keskmine kiirus: 12,59 km/h
• Keskmine pulss: 159
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 4034

Numbrid 2010:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 188 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 113)
• Aeg: 3:26:20
• 1 km aeg:4:53 min
• Keskmine kiirus: 12,28 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 4220

Swedbanki perespordisarja jooksuetapp

Rajameister oli Swedbanki perespordisarja jooksuetapil distantsi mõõtmisega õite lahkes tujus olnud. Kui esmalt oli välja hõigatud, et rada jagub vaid 15 kilomeetriks, siis juba stardimaterjalide ümbrikult ilutses vastu number 16, ehk1 km võrra oli distantsi pikemaks venitatud ja seda kõike puhta tasuta. Kõlas soodsalt.

Ainult mitte juhul kui eelnevalt on välja käidud vekslid arvestusliku lõpetamise aja suhtes, et jõuda veel mõne tunni pärast Muhku startiva praami peale. Arvestades minu olematut kogemust rajaga, siis loomulikult läksin kohe aega tagasi tegema ja andsin kütet. Esimene ring läks üsna emotsiooni pealt ning adrenaliini najal, kuna rajameister oli sisse pikkinud tõhusalt tõuse, langusi, kurve ja isegi leidnud võimaluse ühe puu rajale langetada. Igati meeldiv ja mittesugugi igav. 

Üpris üllatuslikult tuli vastu õite peagi 8km silt ja asutasin end juba ringi pöörama, kuid ei läinudki see nii libedalt kui oleks arvanud, oma 700-800m tuli veel lisaks udjada, et teisele ringile pääseda, mis tundus kergelt kummastav. Oma suurtes kummastamistes õnnestus mul igal juhul end liivastel tõusudel haamriga kinni ära lüüa ja teisel ringil enam esimesele omast rütmi ei leidnudki. Ilmselgelt ei ole siin süüdi olematu treenitus künklikul maastikul nagu Pirita ürgorg seda kenasti pakub. Võtsin vastu siis kõike muud mis rajal saada oli - päikest, mände, värsket õhku, mõnda mööduvat selga ja tiksutasin nii palju kui mootorit veel oli finišisse ära.

Lõppeks sai uuritud veel ühelt kodanikult kellasepalt, et palju siis ta imevidin distantsi kokku mõõtis. Õige vastus 17 km. Jälle 1 km kui maast korjatud. Igal juhul sain tugevaks.

Numbrid:

• Distants: 17 km
• Koht: 14 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 9)
• Osalejaid: 339
• Aeg: 1:18:07
• 1 km aeg: 4:36 min
• Keskmine kiirus: 13,06 km/h
• Keskmine pulss: 168
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 1609

Narva Energiajooks

 

Hooaja alguses eesmärke seades, sai ette nähtud kolm võimalust, ehk siis kolm planeeritud starti viimaks poolmaratoni aeg alla pooleteise tunni - Rakvere ööjooks, SEB sügisjooks ning igaaastane rahvajooks. Sedant' puhku jõudis aga korralduskomitee arvamiseni, et rahvajooks tuleks kogu täiega ära jätta ning asendada viimane hoopis poolmaratoni EMV-ga Narvas, lööknimetuse Narva Energiajooks all. Üleüldse esmane omalaadne jooksuüritus siis Ida-Virumaal.

Igati aus algatus, mis väärib kindlasti toetust ning nii saigi omalt poolt ettevõtmisele heakskiit antud ning kokku seatud ka nädalavahetuse projekt tutvumiseks idaosariikidega, sisse pikkides nii kultuuri programmi kui pisut ka ihu harimist. Rakvere ööjooksul pakutud võimalus hooaja eesmärk täita sai kasutet', seega nüüd võis rahulikult sammu sättida ning esimene pool jooksust meeldivalt vaikselt läbi tiksuda tempol ~4:50 min@km. Kuskil 13-14km peal, aga läks tüütuks kätte ära ja viimaseks kaheksaks kruttisin km aja ~4:15 min@km peale. Jõudu oli, tahet oli, tuli minna. Kestsin ilusti lõpuni ära ja ühtlasi sai veel ka hulga skalpe võetud. Meeldejäävamad olid korvpalliketsid, kes arvasid, et niisama ei lähe keegi mööda mitte ja võtsid 3km enne lõppu rõõmsalt kõrvale ja kütsid ise tempot 300m jagu. Igati meeldiv oli, sain ka sammu pikemaks. Aitäh! Teisalt ka noorsportlasele tänud, kes leidis juba finiši sirgel mu nõrga koha, asutades end mööda pressima, aga see mulle ei sobi mitte ja nii venis samm veelgi pikemaks. Skalp jäi alles.

Rajale läksin ~15 kraadiga lühikeses kostüümis, mis osutus igati õigeks valikuks. Geelid jätsin maha, tarbisin vaid vett ning toitlustuspunktist haarasin katsetamiseks kolm kuubikut suhkrut, selgus, et ei ole siiski päris minu tass teed. Miskit effekti või deseffekti ei tajunud, seega järgmine kord jätan võtmata.

Numbrid:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 148 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 72)
• Osalejaid: 388
• Aeg: 1:35:34
• 1 km aeg: 4:32 min
• Keskmine kiirus: 13,25 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 1862

Rakvere ööjooks

    

Karjääri esimesel poolmaratonil sai koheselt ka hooaja alguseks seatud eesmärk täidetud. Poolmaraton alla 90 minuti. Tehtud. 

Ettevalmistus treeninguid saab igati õnnestunuks lugeda, tavapärasse programmi tõin muutuse, täpselt kolm nädalat enne starti. Šnitti sai võetud Hal Highdoni poolmaratoni programmist, täpsemalt siis viimasest kolmest nädalast ning täidetud praktiliselt täismahus, miskit kripeldama igal juhul ei jäänud.

Kasutatud sai harjumuspärast varustust: Nike Air Pegasus+ 26 sussi, Nike Elite Run Stability Cushion Quarter sokki, Nike lühikesi pükse, sügisjooksu Nike dri-fit särki ning Polari RS200 pulsikella. Kõik istus priimalt. Vaseliin jäi seda puhku ihule hõõrumata ning niplid teipimata, suuremaid kahjusi kui parema käe kaenlaaluse naha hõõrdumine ning niplite hellus, hiljem õnneks ei tuvastanud.

Numbrid:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 35 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 21)
• Osalejaid: 339
• Aeg: 1:29:17
• 1 km aeg: 4:14 min
• Keskmine kiirus: 14,18 km/h
• Keskmine pulss: 172
• Max pulss: 179
• Kadunud kaloreid: 2082

Jooksutehnika parendamine

 
Õnnestus käia ära jooksutehnika ülevaatusel. Võib edasi joosta, kuid tähelepanu juhiti järgmiselt:

• vasak jalg jookseb omatahtsi pisut liiga sisse ning põhjustab nii vasaku jala põlve välisküljelele valu - korrigeerida saab pisut rohkem harki joostes ning eelnevalt jalasisekülgi põhjalikumalt venitades;
• ülekeha kaldub jooksul puusadest liiga ette, ideaalis peaks olema sirge - korrigeerida puusast;
• vasaku jala achilleuse valu leevenduseks tasuks proovida ortopeedilisi kanna taldasi ja ikka mõlemale jalale, katsetan ära.

Nõmme-Harku 15km

7. Nõmme-Harku sügisjooks, täispikal 15km ringil kujunes üllatuslikult hapnikujooksuks, maratonil näidatud vorm endast küll enam märku ei andnud. Üllatusena tuli, mulle siis üllatusena, et ringi joosti kõige pealt all Trummis, siis Hiiu ring ja alles siis tuli Harku ring. Olin arvanud, et saab kohe Harkusse end lahti jooksma, aga anti hoopis võimalus mägedes algatuseks jalad verd täis tõmmata. Tore on. Ausalt öeldes polegi täheldanud, et pulss varem nii punasse oleks läinud jooksul. Paras aeg hooajale joon alla tõmmata.

Numbrid:

• Distants:15km
• Koht: 45 (meeste arvestuses)
• Osalejaid: 101
• Aeg: 1:10:55h
• 1 km aeg:  4:43 min
• Keskmine kiirus: 12,7 km/h
• Keskmine pulss: 173
• Max pulss: 182
• Kadunud kaloreid: 1548

42 195 ettevalmistus: treening

Treeningplaani kondikava leidsin nii erakordselt aadressilt kui www.marathontraining.com. Ehk siis 18 nädalane ettevalmistav programm, kilomeetraažiga nädalate kaupa. Reaalselt täita sellest suutsin ehk nii ~70%, sedagi paremal juhul.

Täpne ülevaade ettevalmistusest on leitav siit.

Kasuliku stamina lehelt:

Maratonijooksja 10 käsku
Ilkka Järvimäki

1. Jookse pikki maid

Pikad ja piisavalt rahulikud jooksud on maratonitreeningute nurgakiviks. Nende abil harjuvad jalad pikaajalise koormusega ja korduvate löökidega vastu maad. Organism õpib samal ajal kasutama rasvu energia saamiseks. Pikkade treeningute pikkust tuleb kasvatada vähehaaval, nii et pikemate otsade pikkus on lõpuks u. 25-35 km. Pikka maad mine jooksma vaid hästi puhanuna ja peale jooksu tangi kindlasti uut energiat ja vedelikku.

2. Jookse kiiresti

Kuigi treenid eesmärgiga läbida 42 km, peaks treeningute seas olema ka lühikesi ja kiireid jookse. Need parandavad maksimaalseid vastupidavusomadusi, koordinatsiooni ja jooksu efektiivsust. 3-21 kilomeetrised võistlused arendavad väga hästi maratonil vajaminevat kiirusreservi.

3. Jookse aeglaselt

Aeroobsed, väga rahulikud jooksud on vajalikud mitmel põhjusel – need aitavad organismil taastuda kiiretempolisest jooksust ja samal ajal siiski lisavad treeningkilomeetreid. Kerged jooksud annavad ka võimaluse ringi vaadata ja võtta energiat loodusest ning joosta rahulikult koos sõpradega.

4. Jookse maratonikiirusega

Et joosta maraton soovitud kiirusel, tuleb ka treeningutel sama kiiresti joosta. Maratonikiirusega joostud treening peaks olema piisavalt lühike ja reibas. Väga tähtis on selliste treeningute ajal pulsi jälgimine. Kui eesmärgiks on nelja tunniga maraton joosta, siis jookse nt. 10 km alati u. 57 minutiga. Kui eesmärgiks on kolme tunni alistamine, siis 10 km aeg peaks olema alla 43 minuti.

5. Harjuta mitmekülgselt

Jõuharjutused, venitused, koordinatsiooniharjutused, muude vastupidavusalade harrastamine jne. viivad kõik eesmärgi täitumise poole. 42 km jooksu lõpuosas vajad ka tugevaid lihaseid ja head koordinatsiooni. Maratoni jaoks treenides lihaste treening, nõtkus ja teovõimelisus on vajalik juba vigastuste vältimiseks. Samuti on abi ka massaažist.

6. Puhka piisavalt

Puhkus on maratonijooksjale eriti tähtis. Lihtne on harjutada iga päev, tõstes järjest koormust ja joosta pikemaid maid, aga tõsist oskust nõuab piisaval määral puhkamine ja seda enne kui üleväsimus ja/või vigastused seda nõuavad. Öösiti peab piisavalt magama ja seda eriti hilisõhtustel tundidel. Kui treenid puhkuse ajal või treeninglaagris tavapärasest enam, varu endale aega päevasteks uinakuteks. Argipäevadel pane tähele ka tavaelu füüsilisi ja psüühilisi toiminguid ja kohanda oma harjutusi vastavalt nendele. Vähemalt üks päev nädalas peaks olema puhkepäev.

7. Söö ja joo õigesti

Kõikidest moesuundadest hoolimata, peab maratonijooksja toiduvalikust põhiosa moodustama süsivesikud. Nende osakaal peab olema u. 60-70% päeva energiakogusest. Proteiine peaks ühe päeva toidus olema 15-20% ja rasvu ka 15-20%. Treeningperioodi toit peab sisaldama toiduaineid, mis lisaks energiale, saab ka piisavalt vitamiine ja kiudaineid. Puu- ja juurviljad, viljatooted, pasta, riis, kartul, riis, väherasvane liha, kala, piimatooted ja „head“ rasvad moodustavad alustala maratonijooksja toidusedelile. Seda nimekirja võid vajaduste ja soovide kohaselt täiendada. Pea alati meeles ka joomist – jooma peab piisavalt ja eriti hästi sobib vesi.

8. Korralik varustus

Õige varustuse eest tuleb samamoodi hoolt kanda nagu treeningute eest. Piisavalt peab olema sobivaid jooksu jalanõusid. Korralikud riided erinevate tingimuste jaoks ja head jooksusokid on väga olulised. Ära hoia kokku vales kohas, ostes sobimatuid jalanõusid, odavaid sokke või riideid, mis ei ole mõeldud higiseks treeninguks. Peale trenni kanna hoolt ka oma varustuse eest – pese riided ja sokid, puhasta jalanõud porist ja kuivata need toasoojas enne järgmist treeningut. Nii saad sama varustust kasutada pikemaajaliselt.

 9. Pane endale realistlik eesmärk

Maratoniprojekti alustades mõtle korralikult läbi, mis suunas sa liikuma hakkad. Väga hea eesmärk on näiteks maratoni läbimine, kuid võib seada ka eesmärgiks läbida maraton alla nelja või kolme tunni või isegi kiiremini. Sea oma eesmärgiks olev aeg nii, et see oleks piisavalt väljakutsuv, aga samas reaalne.

10. Valmistu põhisündmuseks hoolega

Vahetult enne maratoni treeni järk-järgult nõrgemalt. Alusta sellega u. 3 nädalat enne maratoni. Igal nädalal vähenda treeningkoormust 25% võrra nii, et nädal enne maratoni on treeningmaht umbes neljandik tavapärasest. Mõne lühikese reipa jooksuga säilitad piisava jooksutunnetuse. Erilist tähelepanu pööra kolme viimase päeva toitumisele. Joo piisavalt ja tõsta toitude süsivesikusisaldus u. 70-80%le. Lae ennast täis positiivset energiat.