31. Tartu Rattaralli

Velo on küll õite suurepärane liikumisvahend logistilistks toimetusteks kivilinna tänavatel, kuid uhamine võistlutempos pole kunagi kuulunud minu tassi tee juurde. Peamiselt põhjusel, et pole kunagi saanud oma keret liikuma ühes rütmis veloga, et pakkuda mingitki konkurentsi keskealistele prouadele, rääkimata härrastest. Endale põhjendan muidugi pigem läbi lillede arvamisega, et lihtsalt mulle ratas ei meeldi. Ehk pole kunagi ka võistlustrassile näinud põhjust end üles anda. Vähemasti kuni tänaseni.

Eelmisel hooajal, vahetult enne Tartu Rattarallit, käidi väljla mõte - võtta sõit tandemil, ei realiseerunud küll kohe esimise hooga ja hea ongi nii, arvan. Aasta aega settimist oli täiesti piisav aeg, mõistmaks, et kui üldse, siis ainult tandemil tasubki rajale minna. 3-4 nädalat enne käesoleva hooaja starti tuli täitsa puhtjuhuslikult taaskord sõit teemaks ja küsimus - 'Kas teeme? No muidugi teeme.' Nädalat kaks võttis aega velo otsing ning kõikse mugavamaks lahenduseks kujunes Tartu Extreme Sport-i pakutud Schwinn Tango, 20€ päev ja ei ühtegi logistilist muret velo toimetamisega Tartu linna. Tandem oli ise igati aus ning uus, eeskujulik püss igas mõttes.

Pühapäevasel hommikul oli tandem seega olemas ja seisis võistlejate rivi täiesti viimases koridoris, viimaks meid 74km-le naudingutele. Kahemehe tandem üllatas rajal oma uskumatu brutaalse jõuga, olime vaimu valmis seadnud hoopis teistsorti katsumuseks, aga ei, hoopis vastupidi, ainult selgi hakkas järjest vastu tulema ja pingutus ise oli küllaltki olematu. Lõppeks kui protokolli kiikasin, peale ruudulist lippu, siis täpselt 754 skalpi jõudsime oma 2h ja 50 minutiga võtta. Mitteametlik isiklik, julgen arvata. 

Toidumoonaks sai kaasa pakitud traditsiooniliselt 2 SIS geeli ning igaks puhuks ka magneesiumi pauk ning plikadele pakkumiseks šokolaadi - loomulikult jäi kogu kraam alles, kuna neidised erilised magusalembud ei olnud ning toitlustuspunktid olid piisavalt laia valikuga - rosinasaiad, vesi, spordijook, banaan ja hapukurk, mistõttu sai ka esimeses kahes punktis vohmitud piisavad kogused manti, et viimasest punktist uhasime juba sirge seljaga läbi.

Igati mänglev sõit ning kokkulepitud sai järgmiseks hooajaks olla 137km stardis.

Ärksamaid hetki:

• esimesel kilomeetril maha jooksnud kett, mis kenasti jättis meid võistlejate rivis puha viimaseks ning tehniline personal koos ambulanssiga ei pidanud vajalikuks samuti seisatada, võib olla ei olekski pidanud ei ole reeglistikku süübinud. Igal juhul õnnestus meil investeerida nii 6-7 minutit tublit aega, tuletamaks meelde põhikooli füüsikat ja rajal me taas olimegi. Vahe pealsel ajal oli aga liiklus taas avatud ning tandemil ukerdamine busside, kallurite ja automobiilide vahel võis alata. Ei saa märkimata jätta, et ka foore hakati taasusaldama, mis meie jaoks tähendas täpselt 3 peatust punase taga ning rohelise ootust. Raske oli mitte muheleda. Linna piiril siis õnnestus lõppeks taas päris võistlusesse sukelduda. Kokku õnnestus täpselt kolm korda ketti rajal sättida, mis ei tundunudki liiga palju;
• rajal oli võimalik kohata kirevat kaadrit - puuduliku hambumusega härrast, kes tundis siirast huvi, kus oleks võimalik soetada tänasel päeval tandemi moodi rattaid, näost punetavaid varustuspedesid, kes ainult puhisesid kui tandem mööda vuhises, mitmeid sorti tandemeid, lahedaimaks osutus võistkond, kes oli kahe tugeva kruiseeri vahele installeerinud alumiiniumtorudest karkassi, millele oli kinnitatud kotttool. Umbes täpselt nii see ilmaime välja nägi (me olime võlutud):

•  Elva esimesse vahefinišisse õnnestus korraldada ka duell kui rajal kohatud ühe muhedaima tegelase liimile saime, võitja jäi siiski väljakuulutamata, kuna meie ekipaaž võitu ei võtnud;

• erinevat sorti mutukatega õnnestus samuti lähemat tutvust teha, üks härra lõpetas oma elupäevad kamikazena mu klaasides, kolm meest üritasid läbi hammaste pressida ning kahel kodanikul see ka õnnestus. Kaabut kergitan, aga siiski senjöör herilase ees, kel õnnestus ~40km/h pealt kiivrisse ennast installeerida ja üks tubli torge oimukohta ära sättida. Osav, tõesti osav.

Numbrid:

• Koht: 1299 (323, oma ealiste härrade arvestuses)
• Osalejaid: 2053
• Aeg: 2:50:20h (puhtalt 2:44:59h)
• Keskmine kiirus: 26,41 km/h
• Keskmine pulss: 133
• Max pulss: 165
• Kadunud kaloreid: 2403

Tallinna Maraton

Hooaja alguses sai nimi kirja sügisjooksu poolikule distantsile. Tegemist pidi olema plaan C-ga, täitmaks hooajaks seatud püha eesmärki - kannad villi ja poolmaratoni aeg alla 1,5h. Paraku töötas eelnevalt juba plaan A ning eesmärk täitus kohe esimesel katsel ja ilma villideta seejuures. Seega oli kadunud ka motivatsioon - täita piinlikult täpselt ette kirjutatud treeningkava. Selle asemel leidsin ennast nädalat kaks, kolm enne starti tihti pigem rannas, kunstmurul, Harku, Pirita, ja/või Valgehobusemäe võsas ragistamas, sõnaga, igal pool mujal kui staadionil lõike võtmas.

Nädal enne starti leidis aga kallis kolleeg töörindelt, võimaluse mult nööbist haarata ja kaupa pakkuda, et jookseb ise minu asemel pool maratonist ja mulle jääks siis kaheringine programm. Tehtud-mõeldud. Kaup sai kokku ning pühapäeval, kell 9:00 olingi taas stardis.

Varustuse osas võrreldes eelmise jooksuga suurt muutust ei olnud, vahetasin vaid särki, valides sedant puhku eelnevalt sügisjooksult kingitud Nike dri-fit toote, mis osutus oluliselt kergemaks ja mugavamaks kui Uhlsporti toodetud JKP treening-maika. Kaasa haarasin veel kodusest sahtlist 2 SIS geeli ja oligi kompott koos. Rajal sai tarbitud erinevat jooki, vett ja magusat lurri vaheldumisi, lisaks veel üks SIS geel ning nälja peletamiseks sai prooviks võetud ka üks banaani viil. Jällegi kõik toimis, enamat ei oska tahta.

Ärksamaid hetki:

• kilomeeter, kaks enne esimese ringi lõppu oli ennast Schnelli tiigi parki, raja kurvi sättinud üks igati energeetiline 65+ plika, kes õpetas tõsisel ilmel ja omal initsiatiivil, eriti energiliselt žestikuleerides kõiki maratoonareid paremale hoidma, et oleks võimalik võita meetreid, millisekundeid ja säästa jalga. Tuleb tunnistada - publikum on meil asjatundlik;
• teisel ringil Paksu Margareeta merekindluse väravates, tervitas mind hord sadamast saabunud turiste, vilkalt siblides ja pilte klõpsides suurepärastest ehitistest. Hüüe - 'Rada!' ergutas neid veelgi vilkamalt ja veelgi kaootilisemalt siblima. Elagu kultuuripealinn 2011;
• ärksaim ja üllatavaim hetk saabus finišis, polnudki õnnestunud enne kogeda kuis keha šokeerub, kõikse pealt ei olnud liigesed nii põlves kui hüppes rahul üldse sellega, et enam joosta ei lubata ja andsid häälekalt märku - "Mismõttes me nüüd järsku istume? Tahtsid ju joosta. Jookseme siis.". Tubli kakskümmend minutit oli tunda seda jonni ning virinat ja siis järsku, nagu lõigatult kõik, kogu lugu, ei mingit valu enam. Lihased paraku sellist iseloomu üles näidata ei suutnud, tõmblesid vaid minutit viis ja siis rahunesid, välja arvatud solistist parema jala säärelihas, kes värises ja toimetas omas maailmas ikka päris pikalt nagu ergutust saanud reivi austaja, täiesti kaootiliselt oma rütmis tõmmeldes. Humoorikas oli meest kõrvalt vaadata. Kogu spetaaklit pakutigi nii ~20 minutiks ja siis vsjoo.

Numbreid vaadates üllatab kõikse rohkem, et võistluspulss liigub küll pisut suurema amplituudiga, kuid on ikka rohkem kui suurusjärk madalam kui aasta tagasi. Kirjutan selle puhtalt aeroobselt läbitud ~600 suusakilomeetri arvele. Vägagi korralik edasiminek, tuleb tunnistada. Ehkki vundament oli tugevam eelmisest hooajast, olid seinad jällegi hõredamad, raja viimases veerandis oli selgelt tuntav tempo langus, numbritest vaadates siis ~12s kilomeetri kohta. Jõudu nagu nappis ka, kuid suuresti jäi nappima siiski eelmise aasta motivaatoridest.

Kokkuvõttes igal juhul hindeks 6/8 ja järgmine aasta jälle.

Numbrid 2011:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 180 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 107)
• Aeg: 3:21:09
• 1 km aeg:4:46 min
• Keskmine kiirus: 12,59 km/h
• Keskmine pulss: 159
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 4034

Numbrid 2010:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 188 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 113)
• Aeg: 3:26:20
• 1 km aeg:4:53 min
• Keskmine kiirus: 12,28 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 4220

Xdream IV etapp, Valgehobusemäe

Etapp täis avastamisrõõmu võiks öelda.

Kõikse pealt kraaps ja kummardus korralduskomitee suunas, kes otsustas premeerida viimasel osavõistlusel kolme eelneva etapi kiiremaid tavapärasest ~2-3h pikema unega, tänu eraldistardi esmakordsele esitluse läbi xdriimi ajaloo. Meid see küll oluliselt uneaja osas ei mõjutanud, kuid kiiduväärt algatus juba seegi pärast, et esimeses punktis ei pidanudki seekord võitlema retuusides, loomastunud, keskealiste isastega vaid sai üsna rahumeelselt valida oma maitse järgi SI-jaama.

Esmakordne oli kogemus ka iseseisvalt tühjastunud rattarehvi näol, mul küll endal ei õnnestunud oma ratta peal kogeda, kuid kolleeg võistluskaaslane proovis ära. Tuleb tõde tunnistada, pisut oli hinges ka uhkust kui sai rattakotist välja kougitud suurepärane Zefali rehviparandusvaht (müügil hobisport.ee):

Uhkust jätkus muidugi täpselt nii kauaks kui selgus, et kogu hapnik oli jalgadesse velotud ning inseneritarkuse pagasit, kuidas kurat see vahtkustuti niiviisi rehvi külge installeerida, et vähemalt osagi vahust ennast rehvi sisse suudaks pressida, ei olnud just palju järgi jäänud. Õnneks ei ole korraldajad saatnud võistlejaid lahingusse lahingpaaridena, vaid kolmikutena. Ilmselgelt põhjusega. Nii siis kolmas, pisut kainem kolleeg, lahendas müsteeriumi täpselt kolme sekundiga ja lasi kogu alles jäänud vahu sihtotstarbeliselt rehvi. Ja kõigi imestuseks asi toimis, toimis kenasti etapi lõpuni. Tegemist oli muidugist hübriidrattale kohase kitsa rehviga, mitte minu metsaratta laia rehviga, mis pisut pani muretsema. Kuid soovituse rehvivahu kasutamise osas julgen nüüd küll igal juhul anda. Kokkuvõttes saime planeerimatut peatust nautida kõikse rohkem 3 minutit.

Nagu ikka tuleb kõik ajakaotused kohe kiiresti tagasi ära teha nii ka seekord, järgmine avastus rõõmustaski meid õite pea kui orientatsiooni otsimise käigus selgus, et olime kaotuse tagasi tegemisega jõudnud kaardilt välja. Tubli on. Üsna tubli oli ka mitte sellest apsakast veel õppust võtta, vaid ikka veel üks eeskujulikum haak rajale maha joonistada. Õite kahju kohe, et GPS-u träkk ei läinud toimima, oleks üsna hea uurimismaterjal Fred Jüssile näituseks.

Kokkuvõttes kujunes meie pikk rattamatk, jooksu ja kanuud oli ikka õite vähe viimasesse etappi sisse pikitud, ikkagi üle ~4h. Feil. Kaotust võitjale tubli ~54 minutit, ~1/3 koguajast, ei ole just väga uhked numbrid. Seda enam üllatas kokkuvõtlikult ilus 36.koht. Kas tõesti ainult eraldistardi pealt?

Numbrid:

• Koht: 36 (25, härrade arvestuses)
• Osalejaid:143
• Aeg: 4:00:36h
• Keskmine pulss: 140
• Max pulss: 167
• Kadunud kaloreid: 3712

Rakvere ööjooks

    

Karjääri esimesel poolmaratonil sai koheselt ka hooaja alguseks seatud eesmärk täidetud. Poolmaraton alla 90 minuti. Tehtud. 

Ettevalmistus treeninguid saab igati õnnestunuks lugeda, tavapärasse programmi tõin muutuse, täpselt kolm nädalat enne starti. Šnitti sai võetud Hal Highdoni poolmaratoni programmist, täpsemalt siis viimasest kolmest nädalast ning täidetud praktiliselt täismahus, miskit kripeldama igal juhul ei jäänud.

Kasutatud sai harjumuspärast varustust: Nike Air Pegasus+ 26 sussi, Nike Elite Run Stability Cushion Quarter sokki, Nike lühikesi pükse, sügisjooksu Nike dri-fit särki ning Polari RS200 pulsikella. Kõik istus priimalt. Vaseliin jäi seda puhku ihule hõõrumata ning niplid teipimata, suuremaid kahjusi kui parema käe kaenlaaluse naha hõõrdumine ning niplite hellus, hiljem õnneks ei tuvastanud.

Numbrid:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 35 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 21)
• Osalejaid: 339
• Aeg: 1:29:17
• 1 km aeg: 4:14 min
• Keskmine kiirus: 14,18 km/h
• Keskmine pulss: 172
• Max pulss: 179
• Kadunud kaloreid: 2082

40. Tartu Maraton

Tehtud. Üle ootuste suurepäraselt tehtud. Pean siiralt tunnistama, et Tatu Maraton ei olnud ainult linnuke kastis vaid äraütlemata nauditav elamus. Massid, need suured massid ei saanud mitte häirivaks, vaid ainult täiendasid oma suure rõõmsusega kogemust. Kõik oli lausa perfektne, isegi ilm siinjuures, ei tekkinud mitte momenti kus oleks külm leidnud võimalust rünnata, mitte kordagi. Aga loodus, loodus oli lihtsalt uskumatult kaunis, nii mõnigi hetk oleks tahtnud võtta peatuse, pildi salvestamiseks (mõte järgmisteks kordadeks), laskumised, päike, lumi, rahvas - puhas kuld. Kogemuse mõttes soovitan, vägagi. Puhas nauding.

Ärksamaid hetki:

• 4 minutit enne starti viibisin veel potil. 2 minutit enne starti said saapad klambrisse, sõrmed kindasse ning kindad keppi ja 4,3,2,1...

• stardist lugedes, siis kolmas laskumine, pauhti 45 aastasele plikale tagant sisse. Oli kuulda trollide torinat. Sain ka siis kiiresti - 'Sorry, sorry, my first time' ja veel kahemõttelisi repliike. Kuid preili  oli siiski nõnna armas, et õpetas mulle ka ühe suusaga sahka sõitma. Olin tänulik.

• esimeses TP-s, Matul tegin kohe apsaka, räige apsaka. Olin otsustanud lükata ennast kõikse viimase toitlustuspunkti letti ning nii ma suuna seadsingi viimase laua juurde, kuid paraku kohale jõudes selgus, et tegu oli suusamäärimise boksiga ning viimane laud jäi nii ~10m tagasi, läbi vastu voolavate masside. Jätsin punkti vahele. Õnneks, suureks õnneks ei maksnud kätte, sest esimese joogi sain alles ~1:36h peal.

• Erki Tammiksaare koletuks katsumuseks räägitud Harimäe tõus. Punkt, kuhu kõik mehed ilma rajal kõrval puhkust võtmata ei jõuagi ning ilma telgi ja turistieineta ükski tavakodanik ei  hakka  üldse üritamagi. Tundus olevat piisavalt mõistlik jutt, eriti geograafi suust, nii sai ka ennast rajal  säästetud ning tõusu ootama jäädud. Hoidsin rammu kuni Palu TP-ni kuigi juba Peebul hakkas kahtlus pugema hinge Harimäe asukoha osas, kui aga silt pakkus ainult 24km lõpuni siis jõudsin selguseni, et küllap see Harimägi nüüd ikkagi võetud on. Piisav emotsionaalne laksakas, et eelviimase ning viimase TP vahel saavutasin oma keskmise tippkiiruse 14,93 km/h, päris mitmed seljad tulid vastu.

• rajale minnes oli üks ainumas eesmärk, va suure külmaga ühes tükis finišeerida ja kui alla 6h on eriti suurepärane, aga enne kõike - ühes tükis. 23km peal, Ande TP-s oli aega kulunud ~1:36h, sai enesetundest lähtuvalt tehtud esimene optimistlik lõppaja korrektsioon, igati reaalne tundus tulla juba alla 5h, selleks tuli ainult hoitava tempo suhtes mitte väga suuri allahindlusi teha edasisel distantsil. Peebult Palule rühkides hakkasin imestama, kus on Harimägi, kuis ma nii hea tempoga liikunud olen, kuis mul veel rammu on, igal juhul oli Palul selge, Harimägi on võetud ja kui ma nüüd udjan veel tempokamalt, võin ka alla ~4:30h tulla. Nii reipama sammuga olingi 58km peal, kui mõistsin, et jah ka ~4:30 saab võetud ja lausa varuga. Seepärast sai programmi võetud ka esiti välistatud kohvipeatus  59,2km-l, Löfbergs Lila punktis, piimakohvi ja konjaablit paraku ei pakutud. Must, jahtunud kohv  ning mitte just paranenud enesetunne - olid täpselt need kogemused, mis järgmiseks korraks kaasa võtta. Viimased kilomeetrid sai võetud rahulikus aeroobses tempos, nauditud ümbritsevat loodust, tühje telekaamerate pukke, mööda tuiskavate kaasvõistlejate entusiasmi ning Elva staadioni viimaseid meetreid. Muhe.

• Finišis pakutud soe Tõmmu Hiid ei olnud üldsegi mitte hea, kuid uskumatult mõnus peale nelja poole tunnist rassimist rajal.

Numbrid:

• Koht: 1437 (391, oma ealiste härrade arvestuses)
• Osalejaid: 4780
• Aeg: 4:24:51
• Keskmine kiirus: 14,27 km/h
• Keskmine pulss: 156
• Max pulss: 171
• Kadunud kaloreid: 4539

Varustus:

1. Karhu Matrix suusk, aastakümnest 1990, pikkusega 185, määrdeks all Hawaii Expressi poolt pakutult pakett - parafiin, kõrgfloor, võistluspidamine. Hinne: 8/4. Libisemist selle suusa, määrde ning mehe sümbioosis ei tekkinud, rajal ei möödunud ma laskumistel puhta libisemise pealt küll kellestki, samas  ei saanud ma ka möödujadelt sõimu, kuigi jah, põhjust oli, kuna nii mõnigi kodanik otsis vaba rada mu tagant. Minu tempos sõitev eestlane on igal juhul kultuursem suusarajal kui ehk liikluses, kui teha lihtsustatud võrdlus. Pidamist aga tuleb kiita, kogu raja, kogu aja jooksul oli ehk korda 9 kui suusk andis tagasi, ideaalsemat on mul raske tahta. Sõnaga, hinnangu saan anda komplektile mitte määrdele, mehele ja suusale eraldi.
2. Exel alumiinium kepp. Hinne: 8/7. Ei väsitanud ära, ei oska paremat tahta.
3. Salomoni 3.1 saabas, peale Piraaja kedra tuulekaitseks ning sisse Rukka termosokk ning keemiline soenduselement. Hinne: 8/7. Ideaali lähedane kombinatsioon antud kliimas. Kedra jooksis iga kilomeetriga millimeetri kaupa ülespoole ja selle soojuse effektis ma päriselt veendunud ei ole ning soojuselementi ma ei tundnud, talla all ei tekkinud mitte kerget sooja tunnet vaid oli kuni viimase 17km väga mõnus. Ehk võiks öelda, et kõik toimis.                                                                                  
4. Riietus kehale, Sirbist Gösekeni kajastav artikkel, Speedo supelpüks, Eesti Kaitseväe kalsooned, Björn Borgi windstopperiga suusapüks, Crafti windstopperiga pesu, õhuke fliis, Crafti õhuke kile, fliis vest. Hinne 8/5. Suusapüks läks lõpuks raskeks ning kalsooned said niiskust täis, nii ka Crafti pesu ja fliis, ehk siis läks suti palju oli soojustust. Sirbi artikli kasutegurit oli raske hoomata, kuid ümberriietumis telklas leidsin ühe osa artiklist vasaku jala saapasäärest, üks oli puusale trükimustaga immutanud arusaamatu tattoo ning kolmas osas leidis õdusa paiga kannikate vahel. Ka rajal võis imestada, viimastel kilomeetritel tuli ikka väga erinevaid artikleid vastu. Windstopperi ajastul jääb ajalehe tehnika küsitavaks.
5. Riietus peale, Buff, JK Piraaja villane müts, õhuke Nike Fit-Dry müts, päikeseprillid. Hinne 8/6. Prillid oli mõttetu valik.
6. Riietus sõrmele, Vaude Event 3 in 1. Hinne 8/4. Ilmselge liialdus. Matu TP-s läks juba esimene kinda kiht kõhukotti ning järgmises punktis võtsin ka teise kihi katte maha näppudelt. Puhas minu viga, reageerisin üle.
7. Energia, kõhukotis oli kaasas 3 energiageeli, mp3 mängija, varusokid, varukindad, telefon. Tempo küsis mult vaid kahte geeli ning podcaste ei kuulanudki. Seltskonnas sõites puudub vajadus  igasugusele alternatiivsele meelelahtusule.

Talvine telkimine

Nostalgia nõudis oma, nii saigi Andineemel talvist telkimist nautletud. Kaitseväe ajast oli jäänud kõditav kogemus suurest presenttelgist, kuuseokstest, humanitaarabi magamiskotist, jahtuvast malmahjust, kõhutuuletatud õhust, öistest regulaar häiretest, igati kaiff. Sõnaga pakett kokku ja nädalavahetuseks talvituma suvilasse, pesa otsustasin lühildase kaalumise järel teha siiski verendale, kuigi mõttest käis läbi ka päris rannas telk üles seada. Kiidan kokkuvõttes valiku suurepäraseks, kuna logistiline pool kerge koorikuga lumes ei olnud just liiga mugav.

Veranda sai labidaga muruni puhtaks loobitud, mõned vanad lapitekid laiali laotatud pinnasele, kuna mitte ei olnud raatsimist eksperimendi jaoks minna kuuselt oksi maha raiuma. Järgmisel korral tuleb mugavuse huvides sentimentaalsus siiski pragmaatilisusega asendada ning korralik alus kuuseokstest, presendist ehitada. Altminekuks osutusid ka suviseks telkimiseks mõeldud tavavaiad, nendega ei ole lumes ja külma maaga suurt muhvigi teha nimelt.

Telki vupsates pakkus kraadiklaas -5 külma, kell oli ümaralt 22 peal, selge taevas täiskuuga. Ideaalne.  Peale esimest magamiskotti pakkumist, horisontaalasendis, tuletas muidugist murphylikult põis oma olemasolu meelde. Teistkordne pakkumine läks umbes-täpselt sama kiiresti kui esimene. Kõigest 15 minutit ehk kõikse rohkem võttiski aega piisavalt komfortse soojuse leidmine magamiskotis, lubamaks juba uinumise protsessile keskendumise. Saabunud uni heitles muidugi õite vapralt nii künkliku pinnase kui niiskuse- ja külma komboga, kuid kella kuue tuuris juba läbi suurema häda. Täpselt kella kaheksani suutsin kangelaseks jääda, siis sai joon alla nostalgiale ja kolisin tubastemasse tingimustesse üle tunniks kolmeks veel unelema.

Järgmiseks korraks tasub kaaluda lisa küttekeha või isegi mitme kaasamist.

Varustus:

1. Telk Lafuma Serac 3 plus, aastat 6-7 vana telk, vettpidavusega 3000mm ning tuule/lumepõlledega, kuid mõeldud siiski suvisteks oludeks. Hinne: 8/3. Tuult pidas kül kenasti, kuid muud erinevust suvalise sara all magamise osas ei olnud mitte, hoolimata lumest puhtaks visatud pinnasest ning sinna laotatud lapitekkidest. Lisaks kogus plastikust materjalist välimine telk, hommikutundideks arvestatava koguse kondenseerunud niiskust.
2. Magamiskott Ferrino Quasar 1400.. Hinne: 8/5. Telki sai laotatud maha kõikse pealt termokile ning seejärel harilikumast harilikum lebomatt. Kas nüüd just magamiskotist või pigem kokku lapitud riietuskomplektist, aga ei olnud soe, kohe mitte üldse ei olnud.
3. Riietus kehale, kõikse pealt Eesti Kaitseväe kalsooned, Crafti soe aluspesusärk, õhem fliis, paksem fliis, topelt sokid, Buff, villane müts, suusapüksid. Hinne: 8/2. Täielik fopaa, kui alguses oli jahe, siis 15 minutiga küttis keha olemise juba meeldivamaks, jalast kadus igal juhul suusapüks, kuid tänu fliisidele ei pääsenud kehaniiskus riietuskihtidest välja ning oligi olemas. Ka topeltsokid ei toiminud ühti, hommikuks olid varvastel hoolimata härmatisest, veel õnneks küüned peal.

42 195 ettevalmistus: varustus

  

Jooksususs: Kui 2/3 osa ettevalmistavast treenigust sai läbitud Salomon XT Wings sussiga, siis viimaseks 1/3-ks ning eelkõige maratoniks soetasin asfaltil jooksmiseks eraldi paari Nike Air Pegasus+ 26 susse, nr. 45,5.

Jooksupartneri kevadisest koolitusest sain teada, et olen õnnelik ülepronatsioonilise jala omanik (täpsemalt  jooksuparnteri lehelt) nagu ~25% jooksjatest, mis tähendab, et peaksin omama jooksusussi, mis on sirge või poolkõvera liistuga, fikseeritud jalaasendiga või stabiilsed, tugeva vahetalla ja toestusega. Jooksupartneri lehelt on leiab ka eeskujuliku juhendi jooksusussi valikuks.

Tänu vajadusele realiseerida CitySporti kinkekaart, sain õnneks tootja osas sain otsingud koomale tõmmata. Nii nõutasingi siis Nike poes ülepronatsiooniga jalale vastavat sussi. Esiti pakuti uut FlyWire tehnoloogia põhist Nike LunarGlide+ 2. Tuleb tõdeda, et nägi edev välja küll, kerge, hea hingavusega, üle keskmise vetruvusega, pehme, kuid üllatuseks ka ebamugav mu jalaliistule. Kahju kohe. Nike LunarRacer+ 2 ning Nike Free Run+ jätsin valikust välja, kuna ei tundunud oma kasutusomadustelt olema just 4h maratoni mehe sussid. Nii jõudsingi enda jaoks täitsa üllatavalt proovimistega normaalsele jalale mõeldud klassikalise Nike Air Pegasus+ 26-ni. Istus jalga kui valatult, suurepärane vetruvus, hingavus, natuke küll jah raskevõitu ning ega seda edevust ka ole. Kuid pakutavast valikust selgelt parim. 

Teatavasti on jalal jooksu ajal, eriti 4h jooksu ajal komme tursuda, isegi kuni ühe numbri võrra, seega, et vältida finiši koridori sisse murdmist roosade sussidega, saigi valitud number 45,5 ehk siis number normaalist suuremad.

LÕPLIK HINNANG: 8/5 - hea. Nike Air Pegasus+ 26 on korralik, hea vetruvusega, eeskujuliku põrutuskindlusega, piisava rulluvusega, korraliku hingavusega, mitte kõige kergem, asfaltil jooksmise suss, mis teeb oma tööd laitmatult. Sissejooksmiseks kulus kõigest 2 trenni, ehk nii ~22km. Maratoni jooksul suss endast märku ei andnud, kui välja arvata jooksujärgsed valutavad tallad, kuid siin langeb mu kahtlustus pigem Dri-Fit sokkidele. Ideaalis võiks pikamaa jooksususs küll olla kaalult kergem ning välimuselt minimalistlikum. Järgmise sussi puhul, võtan proovimisele ka NB, Asicsi ning Mizuno.

Jooksusokk: Kõik trennid sai joostud erinevate SUVA puuvillaste sokkidega ning esialgne plaan nägigi ette rajale minekut kas madalate poolfrotee sokkidega või x-static hõbeniidist sokiga. Lugedes, aga nädal enne starti ajakirjast Jooksja, Meelis Atoneni veendunud arvamust puuvillase soki ja hõõrdumise suurest lembusest, tekkis ka mul oma kahtlus plaani headusest. Nii saigi kiiremas korras Tallinna suuremad spordikauplused läbi kapatud, mille tulemusel jäid kaalukausile Crafti pikk kompressioon sukk, Crafti Pro Zero Run sokk ning Nike Dri-Fit jooksusokk. Kompressioon sukk tundus neist kolmest jalas kõige mugavam ning mus süvnenes veelgi veendumus, et kunagi tuleb proovimiseks kindlasti kompressioon sukk võtta. Kuid maraton ei tundunud olevat kõige sobilikum koht katsetusteks. Crafti Pro Zero Run jooksusokk tundus aga jalas olevat imeõhuke, nagu läbiüaistev siidisukk. Tõenäoliselt on väga mugav, kuid minus kui puuvillsokkide pealt tulnul, ei äratanud just usaldust. Seega jäi lauale alles Nike Dri-Fit sokk. Eelkõige hinnast ja jalanumbrist lähtuvalt osutus valituks poolkõrge Nike Elite Run Stability Cushion Quarter sokk.

LÕPLIK HINNANG: 8/4 - rahuldav. 1 päev enne maratoni ei osteta uut, eelnevalt läbi proovimata sokki! Enne starti jõudsin teha vaid ühe trenni, mille jooksul jalalaba alt pingesse läks, ning kergelt krampi kiskus. Sama juhtus ka maratoni eelse soojenduse ajal, ehk siis kerge ärevuse sain ikka sisse ajada enne rajale minekut. Täiesti põhjendamatu risk! Vahetult enne starti keskendusin põhjalikult ka jalalaba venitustele, kas siis tänu eufooriale jooksul või eelnevatele venitustele, pitsitamist ma maratoni ajal ei tundnud. Läks õnneks. Villide osas piirdusin ka vaid kahe väikse punase jõhvikaga parema jalalaba sisemisel küljel, mis aga oleks olnud tulem tavalise sokiga? Tõenäoliselt sama. Parem siiski karta, kui kahetseda. Ainuke tagasilöök tuligi peale maratoni, kui mõlemad jalalabad keskelt tulitasid. Minu kahtlus jääb sokile ja kompresseerivale keskosale. Kuiva, jaheda ilmaga julgeskin joosta mõlema sokiga, nii puuvillase kui spets jooksu omaga, kuid soojas ja/või niiskes oludes eelistan ikkagi spets sokki.

Riided: Ettevalmistavatel treeningutel jooksin nii kergemate kossutrenni pükstega, vuti trennipükstega,  soojustatud, pika säärega Crafti retuusiga kui õhukeste lühikeste Nike pükstega (1997 aasta mudel, mis sai soetatud põhikooli ajal, 100m sprindiks ning kaugushüppeks).

Kahe esimese puhul kannatas teha küll lühemaid otsi, kuid pikematel ei hakanud üldse katsetamagi. Pika retuusiga joostes sai üsna pea selgeks, et pikki vahemaid läbides ei pääse jalg nii vabalt liikuma kui lühikese püksiga. Seega esimene eelistus jäi lühikesele püksile. Jah, mõttes oli küll soetada lühikesed jooksuretuusid, eelkõige just reite hõõrdumise pärast, kuid kokkuvõttes otsustasin olla hinnatundliku tarbija ning astuda vaseliinimeeste ringi. Lõpliku valiku otsustasin jätta maratoni hommikuks. Optsioone oli 3, lähtuvalt õhu temperatuurist:

1. alla ~10C - pikk retuus;
2. 11C-14C - lühike püks ja CapsiCam;
3. ~15C ja soojem - lühike püks.

Sooja oli maratoni päeva hommikul ~14 kraadi, seega sai valitud Nike õhukesed lühikesed püksid ning sääre,- reielihased ning põlved määrdatud CapsiCamiga.

Särgivalikuga läks veelgi libedamalt, kuna kindel plaan oli joosta mustas JK Piraaja treeningsärgis, siis tehtud, mõeldud.

LÕPLIK HINNANG: 8/5 - hea. Pükste osas sain positiivse üllatuse osaliseks - kerged, mugavad, ei mingit hõõrdumist. Õnnestumine tuleb kirjutada suuresti ikkagi ka vaseliiniga määrmise arvele. Igal juhul lühikeste retuuside soetus on agendast maas. JK Piraaja särk muidugi teab mis mugav jooksmiseks ei ole. Sünteetilise särgi kohta on ta üllatavalt raske ning meelsasti naudib keha vastu hõõrumist, mistõttu ka kaenlaalused ning nibud said ohtra vaseliiniga sisse töödeldud. Verisest ihust seega pääsesin. Jooksusärgi osas tasub kaaluda investeerimist uude ja värskesse musta,- kollases toonis särki.

Lisavidinad: Pulsikellana kasutan Polari 2007.aastal soetatud mudelit RS200. Oma funktsionaalsusega rohkem kui sobiv  mulle kui harrastajale.

Muusika osas oli mõte soetada fm raadio/mp3 mängija, kuid ainult mõtteks see jäigi nii läks ka higipaela ning nokatsi ostmise plaaniga.

LÕPLIK HINNANG: 8/5 - hea. Pulsikell töötas pool distantsi laitmatult ning oli täitsa kasulik vidin esiti tempost kinnipidamisel (1km/5min) ning teisalt igavuse peletamisel. Otseselt pulsitsoonidest kinnipidamine ei tundnud rajal olevat otstarbekas. Distantsi teisel poolel leidis aga kell, et võiksin joosta lõpuni pulsiga ~230 tuuris ja nii me ka kahekesi finišeerisime. Plass lugu iseenesest kui mõelda võistlusandmete kogumisele. Muusika pleieri mitte omamine ~1000 osavõtjaga jooksul, kus iga 5km tagant musitseerib mõni kollektiiv ei osutunud puudusek. Nii ka ~16 kraadi juures ei tundnud puudust ma nokatsist või higipaelast. Hea mõte oli ka siiski Buff ühes võtta, geelide biitsepsile fikseerimise võib lugeda õnnestunud inseneriprojektide hulka

Ratta linke

 
Kuidas pikendada ratta eluiga - http://maraton.postimees.ee/?id=264799
Soovituslik rattavarustuse pakett - http://velolove.ee/2010/08/rattavarustus/