Taliharja Vanakuri

Mulle ei meeldi külmas joosta.

Mulle ei meeldi lumes joosta.

Mulle ei meeldi ultraid joosta.

Ei, see ei ole sisemine eksistentsiaalne kahekõne endaga, mida pidasin Taliharja Vanakurja 101km rajal, vaid seda kõike teadsin ma juba mitu aega varem, enne kui ma end Vanakurjale üldse kirja panin, ometi kirja ma ikkagi end panin. Enesepiinaja? Tsipa kindlasti, kuid süüdlasi oli tol otsustaval hetkel siiski rohkem - peamiseks võib lugeda pakkumisel olnud suurepärast rajaplaneeringut, mis läbis suures osas RMK matkaraja sees imetabast Kõpu poolsaare männimetsalist üles-alla, single track luitemaastikku, teiseks tuleb tunnistada aga ka pattu, eneseuhkus on veidi sügelenud, kui olen vaadanud kõrvalt kuidas rohkem ja vähem sportlikud sõberid ja tuttavad on Vanakurja varasematel aastatel edukalt läbi teinud. Ühelt õlalt öeldi kohe, kui nemad suudavad, siis miks mitte mina? Siiani oli kaine mõistus teiselt õlalt ikkagi võidu võtnud, kuid kui nüüd eelmisel novembril suurepärases karges ilmas Libahundi jälge tegime, männimetsalises ja kergelt härmas Ihasalus, kus sõber rääkis eufooriliselt Vanakurjast (võimalik, et kujutasin eufooria osa ise ette muidugi), siis lõppeks murdus ka kaine mõistuse õlg ja otsus sai tehtud - tuleb minna!

Vahepeal aga selgus, et ma ei ole ainuke murduja, vaid hea veteransportlasest sõber on samuti hamba verele ihunud ja tahab ka Vanakurjaga vastakuti minna. Niisiis hakkasidki kaks pereinimest logistikat lahendama, et leida võimalikult valutu optimum - täna siin, homme seal ja ülehomme jälle siin. Kodus sai plaan igal juhul edukalt maha müüdud. Meile tähendas see R õhtust lendu Kärdlasse ja P hommikust esimest praami Rohukülla. Tehtav ju. Muidugi. Läksime.

Musi. Musi. Kalli. Kalli. Ära siis närvi mine - anti kodust kaasa.

~1,5h enne Kärdlasse väljalendu saabus sms, udu ja madala pilvisuse tõttu suure tõenäosusega jääb lend ära, lõplik otsus võetakse vastu 5 min enne lendu. Ahhaa, saan aru. Olen uudiseid lugenud Kärdla lennujaama maandumisraja pikkusest ja kasutusel olevatest lennukitest. Mõistan. Samas lennujaama tuleb ikka minna, kui on mingigi võimalus lennuks. Uurin juba ette kas lennu ärajäämisel korraldatakse bussitransport saarele. Vastuseks saan, et ei korraldata ja lend jääb nüüd juba kindlasti ära. Seiklus on alanud ;) 

Suur kraaps lennufirma ees, et otsus võeti vastu ~40 minutit enne lendu, mitte 5 min, sellega jäi meil võimalus pihta saada viimasele bussile, mis pidi startima samaaegselt lennukiga. Kolme lapse isa tegutses tekkinud olukorras samal tasemel kui meie riigi parimad operatiivtöötajad ja meil olid pilonksid viimasele bussile olemas, meile ja ühele lätlasest vanakurjalisele lennujaamast, kes samuti oli plaaninud aerodünaamiliselt saarde transporteeruda. Me hoolime!

Optimeerimiseksperdid (loe - lennule lubatavad kilogrammid) ja vihased ääremaastumise vastased olid muidugi plaaninud suures osas oma õhtuse ja hommikuse einestuse ning vähemasel määral rajal kasutusse mineva proviandi soetada Kärdla kaubandusvõrgust. Bussi transpordile ümber mängides hakkas ligi hiilima kahtlus, kas 3,5h hiljem kohale jõudes meid kohalik tarbijaühistu üldse avatud ustega vastu võtab. Kiire üleilmne otsingumootor vastas, et ei võta ühti. Nonii. Mõistlik ka (täitsa siiralt), ega Kärt Kärdlast peagi reedesel hilisõhtul olema kassaaparatuuris, et lennust mahajäänud pealinnavurle saaks osta mõned õllevorstikesed, hapukurgiksesed, täisterakaerahelbeputru ja muud süsivesikurikkusest pakatavat manti. Ei pea. Linnavurle leidku muu lahendus. Parim lahendus tundus olevat 25 minutiga joosta bussijaamast Lastekodu Rimisse ja sealt hädapäraselt vajalik tankida ning jõuda bussile. Õnnestus. Tehtud.

Bussisõidul tarbisin järelvaatamisest laskesuuska ja muud head kraami ning nagu naksti olimegi praamil, naksti ja saksti, kui me praami restorani jõudsime oli järjekord trepini ja üks terav pliiats arvas, et nüüd võtame endale pigem istekohad kiiresti ja vaatame kuidas järjekord sujuvalt nagu liivakell olematuks jookseb. Jooksis ta jah. Palju samamoodi mõtlevaid inimesi. Ootasime veel. Ootamise käigus selgus, et kaasa tulnud lätlane ei olegi lätlane, vaid hoopis püha peeterburlane. Kutt, kes elab Narvas ja töötab Sillamäel Silmetis muldmetallidega, eelnevalt teinud tegusi nii Skandinaavias kui ka Kesk-Euroopas, nüüd elab Narvas. Mul kiilus kergelt kokku esiti. Siis ütlesin - vau, lahe!

Praami restorani leti äärde lõppeks jõudes oli seal üsna puhas vuuk tehtud ning prouad teisel pool letti olid samuti üsna üllatunud ülekäinud orkaanist, õnneks kannatas siiski miskit head ja paremat kokku kraapida ja saagiga oma laua poole suunduda. Sihtpunkti ma aga ei jõudnud, kuna juba esimesest lauast vaatas otsa muhe Leigeri naeratus, mis sundis maha istuma ja muljetama. Pakkumisele tuli mitmeid ahvatlusi Vanakurjale mineku kõrval, aga mitte siiski piisavalt ahvatlevaid. 

Ja olimegi Hiiumaal.

Buss peatus Kärdla keskväljakul, sealt mõõtsime sammudega Hiiumaa Spordikeskusesse, kus oli Vanakurja peastaap. Kaardid, numbrid, materjalid sujuvalt kotti ja tagasi tuldud teed oma ööbimispaika Kapteni Villasse. Uurisin veel eesootavat ilma, lubas 0..+2C, lörtsi/vihma stardis ning esimestel tundidel, siis pidi aga otsa saama ja alla poole 0C ei pidanud temperatuur ka öösel kukkuma, küll aga pakuti tuult ~10m/s. Eelluure ütles, et rajal on nii lumisemaid metsaaluseid kui ka täitsa puhtaid, seega nuputasin veidi millega peale minna, lõppeks otsustusin:

• veekindlad sokid ja Hoka Speedgoat ja peale Salomoni väikesed bahiilid
  
• tuuletõkkega Crafti bokserid ja Crafti soojemad suusapüksid
• tuuletõkkega Crafti soojapesu särk ja õhuke Salomoni kilekas ja õhukesed villased sõrmikud
• peapael
• buff
• Kalenji 15l seljakott, 2,5l pauna ja joogivooliku soojustusega

Kaasa kotti pakkisin:

• tavalised jooksusokid
• tavalise Crafti soojapesusärgi
• Patagonia sulejope
• Crafti suusakindad
• mütsi
• pealambi
• termokile
• õhukese täispuhutava mati
• rajakaardid
• gps seadme
• vile
• telefoni
• kaks võileiba
• 2 Corny batooni
• 5 Kalevi martispani batooni
• soolakapslid
• valuvaigistid ja plaastrid

Ja oligi kogu pakett.

Start oli Kõpu tuletorni juurest, kuhu viidi meid Kärdlast bussidega. 5,4,3,2,1 ja saimegi rajale, kohe alguses oli kitsas järsema poolne laskumine, mis vanakurjaliste rivi pikaks venitas. Alla sain ühes tükis ja jooks võis alata, taevast tuli küll lörtsi ja vihma omajagu, mis ettevaatavalt veidi murelikuks tegi järgmiste tundide osas, aga õnneks seda oli ainult esimesed 15 minutit, siis taevas tahenes. Rada viis mööda RMK rada Kõpu poolsaarele tegema pauna. Imeliselt mõnus jooksurada männimetsas, üles-alla mööda künkaid kulgevat kitsast rada. Puhas nauding! Parim rada siin koduriigis ütlen. 

Sättisin tempo nii ~7min@km ja pulsi ~130 juurde ja tiksusin ses mugavustsoonis. Tõusud reeglina kõndisin. Ilm oli mõnus, peapaela ja kindad võtsin ära ja kileka eest lahti. Kohati oli küll lagedamatel aladel ja mere ääres vali tuul, siis tuli jällegi peapael pähe sikutada. Üks moment hakkas isegi üks kõrv tuikama, jõudsin ennast juba õnnitleda kõrvapõletiku tekitamise puhul. Jätsin peapaela nüüd pikemalt pähe ja üllatuseks valu ka mõne aja pärast kadus.

Kuskil 1h juures kujunes meil oma jooksupunt, kus oli ka üks kohalik härra, kes siis tutvustas Hiiumaa elu ja olu. Nii jutu sees ei märganudki kuidas km kadusid ja üsna märkamatult olimegi juba jõudnud esimesse medaljoni punkti Kalana patarei tulejuhtimistorni, raja ~16km peal. Medaljon oli maaaluses punkris.

Sama mõnusas rütmis, meeleolus, seltskonnas ja maastikul jätkus jooks Hirmuste tugipunktini, kõik oli endiselt lill. Naudid lumevaba künklikku rada, imelist loodust ja lihtsalt kulged. Hirmustes pakuti mustikakisselli ja klassikat - komeedi komme. Tankisin rahulikult. Võtsin kodustele ühe videokõne, et muljetada ja laadida end väikeste inimeste energiaga. Tehtud oli ~24km ja ~3h, olemine äraütlemata priima.

Edasi oli suund Mägipe telkimisala peale. Tempo nüüd küll veidi langes ~7:15min@km peale, kuid pulss tiksus endiselt samas suurusjärgus ~130. Pundis meil enam samm ühtne ei olnud ja nii ma teistelt eest ära tasapisi nihkusin. Kõik endiselt toimis. Mägipe telkimisalas tundsin esimest korda (~30km peal), et vasak põlv annab tuigates kergelt endast märku. Võtsin veidi hoogu maha ja läksin üle kõnd-jooksule, mingit kindlat intervalli endale ei seadnud, võtsin tunde järgi. Järgmine medaljon tuli Kaplimäe vaatetornist.

Medaljon olemas, tuli isu telefonist jalgpalli tulemusi uurida, mängis ju United samal ajal City-ga Old Traffordil. Suunurgad kerisid kõrvuni kui nägin, et United oli tulnud 0:1 seisust välja ja võitnud 2:1. Nonii, nüüd viskas kohe selle emotsiooni pealt sammu reipamaks ja pikemaks, samal ajal hakkas aga gps kell piiksutama. Olin rada mööda nõlvalt alla sammudes ametlikult rajalt kõrvale pööranud. Õnneks mitte liiga palju, nii oma ~200m, aga ikkagi niisama tühja 400m. Aga noh, ikkagi 2:1, väga ei morjendanud see väike eksimus 😄😄😄

Siin sisemaal läks rada juba lumisemaks ning kõnni lõike tuli aina rohkem sisse. ~40km peal tunnetasin enesetundes tuimust ja tekkivat apaatsust, energiatase oli madalale langenud, kuigi kesklaagrini oli veel ainult 10km, siis arvasin, et oleks ikkagi paras hetk esimene võiku ära lahendada, seda koos ühe batooniga. Tehtud ja tehtud.

Maitses ja toimis hästi. Loputasin vee ja koola seguga alla, voolikust imedes oli tunda, et vedelikuvaru on otsa korral ning peagi (~8km enne kesklaagrit) see ka otsa lõppes, ehk natuke üle ~1h tuli nüüd kuival olla. Kehv variant. Tagant järgi tark olles, oleks pidanud ikkagi tankima vett juurde Hirmustes.

Rajal tuli nüüd ette juba ka märjemaid lõike, kus jalg üle pahkluu vette vajus, õnneks veekindel sokk toimis hästi ning jalad olid suures pildis kuivad ja korras. Ei hõõrunud, ei olnud külmad, ei olnud märjad. Ainult põlv tegi muret ja ei lubanud enam väga joosta, lisaks tundsin, et olen endiselt kerges energiavõlas. Valu, väsimus, nälg, tüdimus hakkasid võimust võtma. Kesklaager saabus ses osas väga õigel hetkel. Lasin endale ette tõsta korraliku portsu mulgiputru grillvorstidega ja lonkasin Leemeti metsaonni taastuma. 

Söök oli imehea. Katkusin sussid ja sokid jalast ning lasin jalgadel hingata. Tankisin kotti vett. Tunne hakkas paranema ja tahe edasiminekuks oli olemas. Põlvevalu leevendamiseks läks sisse üks 400-ne ibukas. Kuna veekindel sokk toimis, siis otsustasin nendega veel jätkata, kuigi esialgne plaan nägi ette kesklaagris sokivahetust. Temperatuur oli endiselt +1C juures, seega ei hakanud kihte juurde lisama, ega soojapesu särki ka vahetama. Läksin sama varustusega teisele poolikule peale. Kella pealt vaadates kujunes paus nii ~30 min pikkuseks.

Õues võtsin veel ühe kuuma tee ja hakkasingi tempokalt edasi sammuma, ühtlasi tundus paras hetk teha veel üks videokõne kodustele, et end ka emotsionaalselt laadida. Musid, kallid tulid jälle. Toimis. Tuju tõusis. Üllatusin suuresti, et ka põlv lubab jälle ja läksin jooksusammu peale üle. Tempo siiski üle ~8-9min@km enam ei tõusnud. Matkatee lookles peale kesklaagrit esiti mööda suusarada ja siis jällegi kitsast single tracki pidi männiste luidete vahel. Isegi pimedas tundus rada äärmiselt lahe olevat.

Mida sisemaa poole keerasime, seda tihnikulisemaks, lumisemaks ja märjemaks läks ka maastik, aina rohkem hakkas sisse tulema jällegi kõnni lõike, kuna põlv hüplikku jooksu üdse ei kannatanud. Oli rahulik kulgemine öises pimeduses, aega-ajalt sabistas ka kerget vihma. Nii ~58km peal Tihu järve vaateplatvormilt sain järjekordse medaljoni. Vaadet paraku pimeduses nautida ei õnnestunud.

Peale raba keerasime metsavahe teede peale ja nüüd tuli üksluisemaid lõike läbida, mitu pikemat sirget ja omajagu kruusateid. Põlvevalu aiva kasvas ja nii jäi jooksu aina vähemaks. Kapasto metsaonnini (~72km peale), ehk viimase mehitatud tugipunktini punnitasin siiski vaheldumisi kõndi-jooksu ära. Aega oli kulunud stardist ~11h. Tegin jällegi taastumiseks pikema pausi ja külastasin kohalikku kemmergut, oli õpetlik:

Kapastos pakkus kosutust rikkalik buffet laud. Grillvorstid, hapukurgid, šokolaad jne kõik nagu peab. Pakkumisel oli ka Vana Tallinn, kahe klõmakaga sai seestpoolt mõnusa soojajuti sisse. 

Siin oli võimalus ka köetud ahjuga hütti astuda. Tundsin, et jalad vajavad kontrollimist, kergelt olid küll hauduma läinud, kuid hõõrdumist ja ville veel ei olnud, seega tundus veekindel sokk olevat endiselt parim variant millega jätkata. Paus oli kosutav, tagasi rajale minnes tuli jälle väike jooksusamm sisse, nii palju kui põlv nüüd veel lubas. Vahe peal oli ka taeva klaariks visanud ning mustas öös siravate tähtede all oli päris meelt ülendav kulgeda. Seda rõõmu jagus kuni 78,5km-ni kui tuli keerata kruusateelt ära raba peale. Siin ootas ees sisuliselt veteväli. Üritasin küll alguses raja kõrvalt, puhmaste kaudu hüpeldes enamvähem jalga kuivana hoida, aga üsna pea olin põlvini sees, jalad jäises vees, sokid läbimärjad. Oli selge, et siin ei päästa enam midagi, seega liikusin võimalikult tempokalt üsnagi otsejoones läbi vee. Kokku oli seda rassimist oma 2-3 km jagu, ehk kokku nii 30 pluss minutit. Nüüd tagant järgi mõeldes oleks olnud paslik moment sokivahetus ära teha kohe peale raba sektsiooni, et jalgu villidest säästa. Kuid kerge külm oli sees ja peatus ei tundnud tol hetkel eriti isuäratav variant, ainuke mõte peas oli edasi minna.

Järgnevalt aga just palju lihtsamaks ei läinud, rada viis puhta liivasele Kaibaldi nõmmele. Põlv, tutvunud uue pehme maastikutüübiga, arvas, et edaspidi võiks nüüd jooksmise ära unustada ja ainult jalutades edasi liikuda. Punnisin küll sellele mõttele vastu järgmised ~3-4km, aga siis oli ka kõik. Põlv oli oma otsuse ära teinud, edasi tuli minna ainult kõndiddes. Kuuletusin. Omaette peas rehnutti tehes, arvestasin, et see siis tähendab nüüd veel nii ~3h öös kulgemist. Mis siis ikka. Lähme. Järgmine siht - turgutust/ergutust lubav laibakuur.

Pakkumisel oli energilisi jooke ja kommi. Premeerisin ennast ühe Red Bulli ja väikese puhkusega toolis. Kulus ära. Samas pikalt ei saanud seisma jääda, külm hakkas ligi tikkuma. Järgmiseks sihiks oli juba viimane KP -Vanakurja plats.

Midagi nii rõlget ei osanud ausalt öeldes Hiiumaalt ja rajalt oodata. Plats täis loomanahku, sarvi, jalgu jne. Miks!? Tahaks nüüd mõne jahimehe käest, et miks nii hea on? Ikka väga räige oli see pilt.

Sellisest jälkusest oli keeruline oma mõtteid lahti raputada. Õnneks või õnnetuseks aitas järgnev raja osa, mis viis otse läbi võsase märgala, jalad jällegi pea põlveni vees. Samas tuli jälgida gpsu, et rajalt ära ei kalduks.

Paari kilomeetri pärast pakuti võimalust keerata lisaringile - Sõgedale Sõõrile (24km), kui mingi moment Kõpu poolsaarel kulgedes ma isegi mängisin selle mõttega, siis nüüd otsustuse koha peal ei olnud põlv nõus isegi läbirääkimiste laua taha istuma ses küsimuses. Selge pilt. Tuli lõpuni end ära vedida. Taamalt hakkas kumama juba ka Kärdla City valgus. Läksime.

Mööda ranniku äärt sammdues jõudsin Rannametsa ojani või noh, oja enam ei olnud, oli hoopia omajagu lai jõgi tänud viimaste päevade vihmale. Üks härra, kes oli minust möödunud km või paar tagasi silkas nüüd mööda kallast edasi-tagasi ja ütles, et otsib paremat kohta kuidas siit võiks üle saada. Sooh. Nii hull siis. Keerasin pealambi maksimaalse valgustuse peale, vaade paremale, vaade vasakule, siin läheduses küll miskit paremat varianti ületamiseks ei ole.  Otsustasin elektrikarjuse kõrvalt vette ära minna ja õkva üle visata. Kohe kadus tasakaal ja haarasin karjusest, õnneks elektrit sees ei olnud 😁. Üks samm, teine, kolmas ja olingi pea kubemeni sees. Nojah, mis siis ikka, kiiresti üle jõe. Aimu saamiseks katsumusest, siis siin ka liikuv pilt viimaste tulijate jõe ületusest korralduskomitee poolt.

Lõpuni jäi nüüd veel ~5km, ehk ~1h jalutamist. Jões sulistamisega sain külma sisse, mida enam välja ei saanudki, hambad plagisesid ja hooti viskas ka värinat sisse kui öises Kärdlas viimaseid kilomeetreid mõõtsin. Aga lõppeks ta purki saigi. Tehtud. 

Üllataval kombel oja kaldal silganud härra mind kätte ei saanud, parema ületuse otsinguid venisid õige pikale 😮

Liikumine oli põlvevalu tõttu äärmiselt vaevaline, lonkasin Spordikeskusesse, võtsin asjad, otsisin sauna mitu aega, pesu, taastav jook, seljanka ja kringel ja keerasin end saalis olnud kõrgushüppe matile kerra, et väheke ka und saada enne tagasisõitu. Väga ei õnnestunud, paar tundi ehk sain. Enne tagasisõitu veel paar ampsu ja hakkasimegi tagasi sättima. Õues oli korralik burgaa selleks ajaks. Autos oli üsna mugav olla 😀

Kokkuvõttes on tunne hea, et Taliharja Vanakurja kõrvale võib linnukese teha. Uuesti enam ei kipu. Oma seniseid tõdemusi kogetu ümber ei lükanud, pigem võimendas.

Mulle ei meeldi külmas joosta.

Mulle ei meeldi lumes joosta.

Mulle ei meeldi ultraid joosta.

😀

Mõned olulisemad numbrid veel:

• distants: 102,14 km
• puhas aeg: 15:41:12 h
• aeg: 16:47:07 h
• 1 km aeg: 9:52 min
• tõusu: 562m

Söök/jook rajal:

•  ~6l vett ja cola segu
• 1 Corny batoon
• 4 martsipani batooni
• 3-4 komeeti
• 1 tops teed
• 2 topsi mustikakisselli
• mulgipudru vorstide ja hapukurgiga
• 2 klõmakar Vana Tallinna
• 2 hapukurki
  

Keha:

• vasaku põlve välisküljes valu
• kaks lillat küünt
• 3 keskmise suurusega villi jalgadel

Oandu-Ikla jooksujalu

Viimasel paaril hooajal on hakanud jalgadel liikumise fookus aina enam nihkuma asfaltilt metsa poole, peamiselt on ses süüdi orienteerumine ning eriti just rogaini formaadis orienteerumine, mis üldiselt on tähendanud siiani nii ~4-8h ragistamist väga eripalgelistel ja põnevatel maastikel. Sealt saadud positiivne impulss on pannud omakorda kaema ka maastikujooksu (trail run) maailma ning uurima võimalike radu, kus saaks sussi tolmuseks teha nii siinpool kui sealpool piiri. Väljapoole pole veel pressima hakanud, kuna koduvabariigis on senini radade avastamist jagunud küllaga, enamasti küll jah, tagasihoidlikumates numbrites distantsis. Samas isu pikema pungestuse järgi on järk-järgult aiva kasvama hakanud, nii tekkiski eelmine varasügis mõte võtta ette veidi asisem amps ning joosta läbi RMK Oandu-Ikla trass, etappide kaupa siis. Et mõte lihtsalt lohisema ei jääks, jagasin plaani ka hea sõbra Rainiga ning nii tuligi 2016.a ihuharimise kalendrisse vastav märge ära teha.

Ajatamisega läks rohkem aega kui võinuks arvata, kuid lõppeks sai selgeks, et parim variant on esiti teha ära Oandu-Aegviidu lõik ja seda ühe tööpäevaga mõnel nädalavahetusel. Kalender arvas, et parim aeg selleks võiks olla 2.juuli. Kuna suurt isu ei olnud varahommikul kivilinnast ida suunas uhama hakata, siis otustasime juba eelneval õhtul pidulikult kohal olla. Startides reedel, pärast töönädala lõppu Oandusse, olin isiklikult üsnagi skeptiline kohalike telkimisvõimaluste osas, nimelt olin tekitanud endas arvamise matkaraja tohutust populaarsusest, mida väisavad regulaarselt märkimisväärsed massid. Kohale jõudes selgus, et masside osas väga palju polnudki eksinud, kuna nii sadakond kodanikku oli Oandussse kokku sõitnud ja oma telgi üles sättinud, lisaks seadnud end õige nooblilt riide ning isegi õide löönud, ehk siis toimus suuremat sorti pulmapidu või jubileum, pigemiti jään esimese variandi juurde. Matkalisi silma jäänud seltskonnas ei paistnud olevat ning tänu Oandu telkimisala suurusele leidsime peotelgist piisavas kauguses täiesti sobiliku ööpaiga. Peale meie "daša" oli veel kaks koda üles säetud. Õhtusesse menüüsse pikkisime sisse punased läätsed tuunikala ning vähese küüslauguga, kõrvale veidi lavašši ning EM-i veerandfinaali Belgia-Wales. Oli igati priima kombo.

Laupäeva hommikune äratus oli säetud 7:15 peale ja umbes-täpselt nii ka kargu alla saime, sebimist-jebimist, hommikune seemnete-kliidega helbed pähklivõiga, üks 0,33l Coca-Cola, üks banaan ja oligi aeg rajastuda. Esialgne optimistlik plaan oli liikuda ~6 min@km, sinna juurde mõned pausid ning 13:00 olla Viru raba vaatetorni lõunalauas. Lõppeks jäi ametlik stardipauk edevuse ning külalisteraamatu tõttu ikkagi venima, nii et jooksma saime alles 8:44.

Esimesed 9 ja pluss kilomeetrit Võsuni läksid ihhiihahhaa väga ludinal, jutustades ning looduse pakutavat nautides. Võsul sai väiksemat sorti värskendus tehtud kohaliku telkimisala kraani all, mõned kummikommid sisse ja edasi. Võsult välja kihutades, tegime ka oma ainuma rajalt eksimise ära, kui hooga põrutasime õigest ärakeeramise kohast mööda nii ~400m, õnneks sai viga piisavalt kiiresti märgatud ja korrigeeritud. Kui jõudu on siis, miks mitte. Edasi liikumise sama rütmi ja kergusega, mis pole ka liiati üllatav, kuna selle rajalõigu profiil on esiti alla ja siis valdavalt tasane.

Järgmine peatus oli Kuueristil, ~17km peal, kus juba oli tahtmist teha esimesed venitused reitele ning tankida kütet õllesigarite ja ühe Corny batooni näol. Pikemaks peatuseks väga mahti ei olnud, kuna tuulevaikuses päikese käes utsitasid parmud ja kärbesed uuesti minekule. Enesetunde osas endiselt kurtmist ei olnud ning ka samm oli veel reipama poolne, jõudes Joaveskisse (~24km) tuli aga teha plaaniväline stopp, kuna järvele ehitatud purre oli liiga ahvatlev, et sealt mitte vette karata, Rain suutis mind keelitada veel ootama päris supelungiga, kuna paari kilomeetri präast Nõmmeveskil pidi olema veelgi parem spaatamise võimalus. Jõudsimegi kompromissini, et piirdun vaid pea jahutamisega järvevees. Raske arvata, millel mu mõtted järgmis peatuseni olid. Isegi Valgejõe ürgoru võimas kallaste ja looduse stiihia jäi nii tagaplaanile. Tunnistama peab, et ega see samm nüüd enam 25-26km peal kõikse nõtkem olnud ka. 

Lõppeks olimegi Nõmmeveski telkimisplatsil, siin kohtasime ka esimesi matkaseltskondi, kes siis olid samal trassil või siis jah, leidnud endale telkimiseks lihtsalt mugava koha. Nõmmeveskit läbiv Valgejõgi üllatas madala veetasemega, jõe keskel oli vett napilt üle põlvede ja vool seepärast ka tugeva poolne, teagi, miks need pisiasjad praegu kirja said, sest pärast ~3h rajal, oli peamine mõnu ikkagi lihtsalt vees pea kümmekond minutit lebotada ja jahtuda. Jahtuda seetõttu, et päevane keskmine temperatuur võis olla varjus nii ~23-25 kraadi tuuris ja päikese käes veelgi enam, seega mõnel lõigul rajal praadis nii, et rasva pritsis. Mistõttu oli ka kere seisukohast jahutamine ning veetarbimine eriti kriitiline kui oli tahtmist ikka Aegviitu välja venitada, nii ma iga ~20 minuti tagant ka 2,5l joogipaunast jõin. Nõmmeveski peatuse ajal tegime veel ühe hapukurgi kahe peale, jällegi mõned õllesigarid ning kummikommid ja võisime jätkata. Suplusest sai igal juhul säense emotsionaalse laksaka, et järgmised 3-4 km läksid lenneldes.

Ja siis nii 32-33 km peal hakkas aga sein ette kerkima, jutt sai otsa ning toimus ümberlülitus vaimu treenimise režiimile. Rada võis antud lõigus isegi olla ilus, kuid mõtted olid koondunud vaid kilomeetritele ning aja arvestamisele, millal küll Viru rabasse jõuame. Sõnaga - tahke tatt venib ka kiiremini kui aeg, millega me raba piirini jõudsime. Raba laudteele jõudes rabasid meid massid, kes olid end loodusesse liikuma sättinud, iga mõnekümne sekundi tagant tuli kedagi tervitada ja mööda nihverdada kitsastel laudadel. Lõplik pauk tuli aga raba keskel suuremat sorti lauka või väiksemat sorti rabajärve ääres, kuhu oli ehitatud platoo koos vette mineva trepiga ja seal sitsis siis pea kahekümne hingeline punt päevitada ja supelda. Antud pilt, antud konditsioonis tundus igal juhul olevat rabav. Sel hetkel ei oleks samuti ühest sulpsust just ära öelnud, kuid tahtmine jõuda võimalikult ruttu TP-sse (teeninduspunkti) sai siiski võitu. Mõned sajad meetrid veel ning olimegi vaatetorni restoranis, läbitud oli selleks hetkeks pea maraton ja natuke peale ehk numbriliselt 42,5 km, haldjas Britt oli katnud pingi hea ja paremaga, loosi läks esmalt soolane kraam - kiirnuudlid, õllesigarid, hapukurk ning värskemast kraamist apelsin, arbuus ja rohkelt värskat. Joogijanu oli suur, kuna viimasel neljal kilomeetril oli joogipaun lõplikult tühjaks saanud, ilmselt hakkasid ka soolavarud otsakorrale jõudma, kuna higi oli oma soolasuse tasapisi minetanud. Magusast läks loosi vaid üks sulanud Snickers. Seejärel sai alateadlikult taarutud varjulisemasse kohta, sussid jalast ja horisontaali, olemine läks nii mõnuskas, et silm hakkas kinni vajuma. 

Ilmselt pole raske jällegi arvata, et kere just rõõmuga säensest rammestusese hoost üles ei karanud ning nõudnud uusi kilomeetreid. Vähe lõõpimist oli joone alla tõmbamise osas, kuid jätkamise küsimuses siiski mittemingisugust kahtlust ei tekkinud. Oma esialgest graafikust olime maas ~1h jagu, kuid ausalt öeldes see väga ei morjendanud, kuna aega me jooksma ei tulnud. Otsustasime lasta veel kehal kohaneda uuesti liikumisega ning laudtee jagu liikusime kõndides ja siis läksime tagasi jooksu transsi, järgnev lõik Liiapeksist Järvi järvedeni on looduslikus plaanis klassikaline Eestimaa - kruusateed ja võsa, läbisime selle tee suuremate emotsioonideta ning kui Pikkjärve ääres vajas Rain tehnilist peatust, siis leidsin võimaluse jällegi kiireks supelungiks, et tähistada peatset 50 km läbimist. Rebisin veel ühe õllesigari sisse ja kõrvale SIS-i greibigeeli ning hakkasime kulgema Kõnnu suursoo suunas. Nähes jällegi laukaid, ei pidanud ma endale väga kaua mõtet uuest jahutusest maha müüma, kuigi eelmisest peatusest olime edasi liikunud vaid napid ~2 km. Rain küll väga vaimustuses mõttest polnud, kuid leppis siiski mu kapriisiga.

Edasine rada, tegelikult alates juba Järvi järvidest, on looduslikus plaanis ning profiili osas üks mu lemmikuimaid üldse kodusel pinnal, mida tean, kuid pärast ~52 km ei osanud ma seda enam suurt tähele panna, olime jõudnud tsooni, kus ootasime ning tervitasime igat ettetulevat tõusu, olles eelnevalt kokku leppinud, et tõusulaadsed lõigud kõnnime ja see tähendas omakorda puhkust. Nii venisime olematu tempoga ~60,5 km-ni, kui sein tuli mulle nii tihkelt ette, et pidin aja maha võtma ning põdrasamblas taastuma. Nüüd juba hakkasin otsima vabandusi, miks me ei peaks ikkagi täna Aegviiduni minema, teeme seda ju ainult enda rõõmuks ja mis need 15 km veel nüüd juurde annavad, Rain näitas oma oleku ja kehahoiakuga, et tahab edasi pressida. Viimase õlekõrrena võtsin kõne meie logistik-kokale Brittile, et uurida kus ta parajasti oma tegemistega on. Selgus, et velob meile vastu, et vett tuua. No väga tore, nii palju siis rajalt maha tulemise võimalusest. Niisiis tuli samblapadjalt protesteeriv ihu üles ajada ning liikuma saada jälle, nii ~1 km pärast kohtusimegi rõõmsa ja rõõsa velotajaga. Ratta kui transpordivahendi nägemine ei olnud just sel hetkel moraali tõstev vaatepilt. Potsatasin jälle samblale ja soigusin ilmselt miskit mürgist, kuna oli selgeks saanud, et Aegviiduni me täna välja ka läheme. Täitsime veevarusi ning viimase päästva vahendina võtsin SIS-i Double Espresso kofeiini geeli, mille maiteseelamus oli kahetine, ühelt poolt oli kohvimaik isegi hea, teisalt liialt intensiivne. Kas nüüd just geelist või lõplikust teadmisest, et finiš on Aegviidus, olime ühtlases liikumises pea lõpuni. Vaid viimasel kilomeetril, kas siis geelist või võimalikust ülekuumenemisest lõi korraks enesetunde kehvema poolseks ja läksime üle jalutamisele, kuid Aegviitu me jõudsime ning I etapi võib läbinuks kuulutada.

Kere oli pärast supelungi Nikerjärves üllatavalt heas konditsioonis. Mitte, et oleks tahtnud uuesti rajale tuisata, aga arvasin hullemat kogevat. Isikliku rekordi distantsi number sai viidud 75,07 km peale ja kogetu andis väga hea ettekujutuse, mida oodata kui minna ultra-jooksu rajale. Mõned olulisemad numbrid veel:

• Distants: 75,07 km
• Puhas aeg: 8:39:07
• Tegelik aeg: ~11h
• 1 km aeg: 6:55 min
• Tõusu: 526m
• Jook: ~6l vett ja värskat
• Söök rajal:
• 1 Corny batoon
• 1 Snickers
• 3 hapukurki
• 1 SIS greibi geel
• 1 SIS Double Espresso kofeiini geel
• 1 pakk õllesigareid
• 1 tops kiirnuudleid kanaga
• 2 apelsini
• 3 lõiku arbuusi
•  veerand pakki Haribo karude kummikomme

Täielik GPS track on Endomondos.

Järgmine etapp siis Aegviidu-Ardu.

42 195 ettevalmistus: toitumine

Maratoni eduka läbimise kuldreegel küll manitseb - maratonil ning vahetul ajal enne maratoni, ei ole sobiv aeg uue katsetamiseks! Paraku polnud sobivat aega, aga kuskilt saada, otsas oli. Seega tuli katsetada esmakordselt süsivesikute laadimise programmi 3+3, vahetult maratoni eelsel nädalal. 3+3 programm on oma olemuselt ülilihtne, esimesel kolmel päeval (E, T, K) tuleb sisse vohmida võimalikult väikse süsivesiku sisaldusega toitaineid ning järgmisel kolmel päeval (N, R, L) keerata menüü vastupidi, ehk siis põhirõhk menüüs läheb süsivesikutele. Kõik, mis enne oli keelatud on nüüd lubatud. Toidu kogustega ei maksa muidugi hulluda, jääda tuleb siiski juba harjumuspäraste mahtude juurde. Suurendada tasub vaid söömiste arvu, 5 korrani päevas ning jälgida süsivesikute osakaalu toidusedelil, päris nulli ei olegi tarvis viia, ehk siis eelkõige mõistuse piires.

3+3 programmi  uba seisneb organismi veresuhkru taseme kottimises, ses suhtes sai mõeldud pikalt enne otsustamist, kui mõistlik tegevus on oma keha loomulike protsessidega manipuleerimine. Kuid kuna mul enne pole toitumisega probleeme olnud, otsustasin proovida. Keha petta on äärmiselt lihtne, nimelt süsivesikute tarbimise kogust piirates, lööb organism kõik oma eelnevalt kogutud varud letti, viies süsivesikute taseme kolme päevaga kehas miinimumini. Ehk siis nulli. Nüüd kui neljandal päeval alustada süsivesikute rikka menüüga on keha kohe kui siga rukkis. Kõik süsivesikud mis sisse ahmid, talletab organism koheselt varudena, nii pahaaimamatult ennast ülelaadides. Siinkohal tuleb aga täpselt jälgida, et vedeliku tarbimine ei ununeks. Nimelt süsivesik seob endaga küllaltki mehise koguse vett. Esimestel magusatel päevadel ongi kõige suurem oht end kuivaks süüa, kui ei tarbi vedelikku piisavalt võib omakorda sellest tegemata jätmisest saada haamer 34km-l.

Kõikse olulisem enne pikka füüsilist pingutust on tarbida rohkes koguses vedelikku, nii palju kui ainult sisse mahub! Soovituslikult viinamarjamahla ja vett!

Krampjalgsuse vastu aitab üldiselt magneesium, nii sai ka kaalutud ka mingi hetk kiire magneesiumikuuri läbimist, kusjuures võrgust võib leida häbitul arvul vaidlemist teemal, on nii poolt.- kui vastuargumente mg kiirkuuri tervislikkuse osas. Kokkuvõttes hindasin kahe uue katsetamist kehale siiski liigselt riskantseks ning loobusin. See asemel sai ojadena sisse kallatud Borjomi/Värska ning viinamarjamahla segu. Toimis kenasti.

Siit ka siis veel võistluseelse nädala menüü.

LÕPLIK HINNANG: 8/7 - imetabane. Hinnangu objektiivsuses saab kahelda, kuna kõrvale ei ole kuskilt võtta paralleeli, mis oleks saanud rajal, kui 3+3 programmi poleks ette võtnud. Ega ei saagi kunagi teada. Samas võistluse vältel tundsin, et paak oli lõpuni korralikult täis ning kütte puudust kordagi ei tekkinud. Tuli vaid regulaarselt geelidelt värskust juurde pigistada. Toitlustuspunktides tarbisin vaid vett ning sprodijooki, toitu ei puutunud. Seega jah, õnnestumine.