Ratta trett Paldiskist tagasi Tallinna

 

Kunagine mõte jooksujalul Paldiskist Kloogarannale kulgeda pole siiani veel praktikasse viidud, selle asemel, aga hakkas küpsema sootuks plaan tiksuda rahulikult velol Paldiski linnast tagasi kivilinna. Esiti oli tahtmine suvel mõnel õhtul sutsakas ära teha, kuid ajatamisega oli raskusi, seega jäi plaan hoopis sügisesse ja nädalavahetusele. Nii saigi eelmise nädala päikselisel, kuid tubli tuulega laupäeva hommikul säetud end Järvelt kella 10:05 ajal rongile, suunaga Paldiski poole. ~1h sõitu ja oligi õige peatus.

Kohustuslik klõpsaka paik

Treti esimene osa oli juba tuttaval rajal, mööda Paldiski poolsaare läänepoolset paekallast, numbriliselt ei oma teadmist tuuletugevusest, kuid reaalselt puhus tuul konkreetselt korduvalt ja korduvalt kitsalt rajalt minema. Otse oli võimalik liikuda ainult kergelt diagonaalses asendis.

Rada paari aastaga muutunud suurt ei olnud, ehk velosime kuni lahesopini jällegi välja, nii ~14km peal, kus tuli ratas käe kõrvale/selga hiivata ning mööda rannikut edasi turnida, tarisime nii ~1km jagu jälle, kuid erilist rõõmu see just ei pakkunud, seega leidsime võimaluse järsakust üles ronida. Toimis ja üllatuslikult tabasime ka koheselt rada, ehk järgmine kord võiks ranniku osa vahele jätta ja kohe rajale ragistada.

Teise apsaka tegime, kui uhasime juba Tallinn-Paldiski maanteel ning ei taibanud ära keerata enne raudtee ületust Kloogaranna poole, oleks saanud kiiremini rannikule lähemale.

 

Ilmselt oleks saanud ka Lohusalu poolsaart rohkem ranniku äärest võtta, kui oleks pressima läinud, aga suurt ei isutanud.

Vääna rand või pigemiti ikkagi laht üllatas mitmevärvliste purjede rohkusega, ehk kodanikud lohetajad olid tulnud massiliselt erakordset tugevat tuult püüdma, silma hakkas suurusjärgus nii 25 lohet ja sinna otsa veel mõned purilaudurid, üsnagi uhke vaatepilt oli, tuleb tunnistada. Suurimad laineharjad, jäid siiski väiksesse Suurupi lahte, kus tundusid olevat 2-3m lainemürakad.

 

Suurupist edasi oli juba tuttav rada taas ning jäi rohkem vormistamiseks. Kokku tuli distantsi ~84km jagu ning puhast aega sõidule kulus ~5,5h, seejuures üsna rahuliku pulsiga, samas muidugi lääne tuul lükkas tagant, ehk kiirus oli kindlasti 3-4km/h võrras keskmiselt nobedam.

Täielik Endomondo träkk siin.

Võistlused ja matkarajad väljas

Seiklused:

• Patagonia Expedition
• Ötillö

Ultra-/maastikujooksud:

• Jungfrau - Šveitsi Alpide kõige kuulsama panoraami (vaated Eigeri, Mönchi ja Jungfrau tippudele) taustal toimuv maraton on mäemaratonide seas sama positsiooniga nagu New Yorgi maraton linnamaratonide hulgas.
• Marathon du Mont-Blanc – nagu nimigi ütleb, on sellelt maratonirajalt avanevate vaadete tõmbenumbriks Lääne-Euroopa kõrgeim tipp (4808 m). Lisaks maratonile on programmis ka 10 ja 23 km distantsid.
• Mont Blanc qualifying races
• Trail Running Races
• Elbrus Marathon
• Xreid Run
• X-Alpine Run
• LGT Alpine Marathon - maraton Liechtensteini mägedes. Maratoni kõrval on programmis ka poolmaraton ja kepikõnniüritus.
• Graubünden-Marathon – maraton reklaamib ennast sõnadega „maailma raskeim“. Võib-olla tõesti. Start on merepin- nast 590 meetri kõrgusel, finiš 2865 meetril. Programmis on ka 30,7 ja 11,5 km jooks.
• Zermatt Marathon – rohkem kui 1900-meetrise kõrguste vahega maraton, mille taustaks suurel osal trassist on lumise püra- miidikujulise tipuga Matterhorn (4478 m).
• Swiss Alpine Marathon – Davose ümbruses toimuv maraton sisaldab lisaks mäkkejooksule ka tublisti laskumist. Neile, kellel 42,2 km väheks jääb, pakutakse 78 km pikkust ultrajooksu.
• Snowdonia maraton – jooks ümber Walesi kõige kõrgema mäe (Snowdonia, kõmri keeles Eryri, 1085 m).
• Artic Circle Race - klassikaline suusk 160km, 3 päeva, Gröönimaal, ööbimine telkides.
• Hiina müüri maraton
• Polaarjoone maraton
• Nuuksio maastikumaraton (42,195), Helsingi lähedal, septembri alguses.
• Vooremäe 1000+
• Cesis Eco Trail 80km

Matkad:

• Kungsleden, Sweden
• Petra, Jordania
• Süstamatk Poola
• Kuulsaid matkaradu üle ilma

Orienteeringu ja matka tarbeks...

...vajalikku:

• Orienteerumise kaartide väljavõtteid arcGis-ilt;
• Koduvabariigi valuutapunktide parimad kursid online;

Tour de Muhu

 

Tour de Muhu ehk kand ja päkk meetodil ring Muhumaale peale, niivõrd kuivõrd seda rannikuäärne roostik võimaldas. Kokkuvõttes, arvestades päevast kilometraaži, liigitus esialgselt planeeritud matk pigemiti rännakuks, kuna kokku 18 h-ga sai kaetud 86,96 km, esimesel päeval 15,54 km, teisel 39,74 km ja kolmandal 31,65 km. Start oli R õhtasel ajal Kuivastu sadamast ning esimese päeva õhtaks sai jõutud Lalli külast mõned kilomeetrid edasi saare kirde ranniku roostikusse telkima. Kohe sadamast haakis meile sappa kohalik saare giid, keda ekslikult esialgu sai nimetatud Baskervilleks. Õnnistuseks, juba teisel päeval tõi Monika legendaarsest Oliveri poest selgust giidi nime osas, mis osutus Mutiks. 

Teise päeva hilisõhtul jõudsime lõppeks oma ööbimispaika Nautse külla, Odra talu hoovile, olles ühtlasi esmased ööbijad sel krundil.

Nautsesse jõudes oli tekkinud suuremat sorti vajadus värske vee ning telefoni akude laadimise järgi, seega sai saadetud salk diplomaate küla peale luuret tegema, igaks puhuks veel huumoriga lisatud käsk õhtuks saun organiseerida. Diplomaadid olid seekord oma ülesannetest kõrgemal, lisaks saunale leiti meile ka seltskondlik koosviibimine pärismuhkude, poolikute ellveede, karbi küpsiste ja kolme kilo toorete grillvorstidega, oli meeleolukas. Sügav kraaps ning kummardus heatahtlikule ning heatujulisele pererahvale, tundsime end väga priviligeeritult.

Võrreldes eelnevaga saime kirgastavat kontrasti kogeda järgmise päeva päraslõunal Pädase mõisa gurmeerestoranis, kui personal oli vägagi vastutulelik ja viisakas, nähes kolme vettinud ja haisvat matkurit ja Mutit, muigasid, aga olid nõus meid suurima hea meelega teenindama, samas need pilgud, mis kõrvallaudadest aeg-ajalt heideti olid priceless.

Kokkuvõtlikult oli parimaks õpetuseks uus teadmine, et ~25-30km päevas matka seljakotiga on optimaalne distants, edasine juba läheb rännakuks ja vastupidavuse katsetamiseks. Siinjuures tuleb ära mainida, et parima vastupidaja tiitli saab kindlasti härrase Koskitsa pärasool, mis oli 72h lukus ja avanes alles saarelt lahkudes.

Laiendatud album nähtav - siit.

Endomondo trackid: 1.päev, 2.päev (1), 2.päev (2), 3.päev

Tutvumisõhtu Pakri poolsaarega

Pakri poolsaarega tutvumiseõhta peamiseks eesmärgiks oli viia velod värskemat õhku tarbima ning ühtlasi avastama, kuivõrd velotav on ranniku ala Paldiskist, Kloogani. Üllatuslikult jooksis rada üsna kenasti kohe alguses Paldiski linnast kätte ning kannatas rahulikku kulgemist küll, uhamist aga esiti veel mitte, kuna valdavalt viskles tee mööda pankranniku äärt kuni Pakri poolsaare tuletornini. 

Edasi Leetse poole juba pinnastee automobiilsetele sõidukitele, kus võimalik ka kiirust otsida kui tahtmist peaks olema. Vahetult enne Leetset tasub sisse põigata ka RMK viitadel (nähtav ka kaardirakenduselt) näidatud suunas, leiab täiesti suurepäraseid telkimise-, pikniku-, suvitamise-, suplemise paiku. Ainult sääsed olid ka veel keskel augustit äärmiselt kurjalt meelestatud, kõik need hordid, kes ei lubanud keskit paigale seisma jääda. 

Soovituslik on läbi astuda ka kohalikust punkrist (nähtav ka kaardirakenduselt), kuhu suunasid peole kutsuvad viidad, niivõrd eeskujulikku ning tolmuimejaga ülekäidud punkrit pole minu silm veel ennem kogenud, küllaltki ainulaadne nähtus ses plaanis. Ühtlasi tuleb ka Leetse tee otsal otsustuda, kas liikuda mööda rannikut või teha sutike taamalt kiirem velotamine, kuna mingi hetk jõuab ranniku äärne tee omadega merre välja ning edasi tuleb mööda liiva, kaljusid, puid velot süles kanda või käe kõrvale võtta, kokku nii ~1km jagu kindlasti.

Rada tasub igal juhul nii velomist kui ka jooksmist, järgmine mõte ongi teha pikem jooksukross Paldiskist suunaga Kloogale või Kloogarannale.

Kokku kogunes distantsi träkil 23,3km. Ehk Paldiskist kuni Klooga ja Kloogaranna ristini.

Veloga Andineemele

    

Traditsiooniks kujunema kippuv rattaretk marsuudil Tüve tänav, Neeme talu Andineemel sai nüüd juba lausa teist kordselt, ilma igasuguste tagasilöökideta, rutiinselt läbi keritud.

Numbrid siis hooajal 2011:

• Distants: 56,19 km
• Koht: 1 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 1)
• Osalejaid: 1
• Aeg: 2:14:39
• 1 km aeg: 2:24 min
• Keskmine kiirus: 25,04 km/h
• Keskmine pulss: 128
• Max pulss: 151
• Kadunud kaloreid:1747 (ehk ~5kg toorest porgandit)

 Võrdluseks veel siis kõikse esimene retk:

Numbrid hooajal 2010:

• Distants: 59 km
• Koht: 1 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 1)
• Osalejaid: 1
• Aeg: 2:25:02
• 1 km aeg: 2:27 min
• Keskmine kiirus: 24,41 km/h
• Keskmine pulss: 128
• Max pulss: 157
• Kadunud kaloreid:1842 (ehk ~5,4kg toorest porgandit)

Talvine telkimine

Nostalgia nõudis oma, nii saigi Andineemel talvist telkimist nautletud. Kaitseväe ajast oli jäänud kõditav kogemus suurest presenttelgist, kuuseokstest, humanitaarabi magamiskotist, jahtuvast malmahjust, kõhutuuletatud õhust, öistest regulaar häiretest, igati kaiff. Sõnaga pakett kokku ja nädalavahetuseks talvituma suvilasse, pesa otsustasin lühildase kaalumise järel teha siiski verendale, kuigi mõttest käis läbi ka päris rannas telk üles seada. Kiidan kokkuvõttes valiku suurepäraseks, kuna logistiline pool kerge koorikuga lumes ei olnud just liiga mugav.

Veranda sai labidaga muruni puhtaks loobitud, mõned vanad lapitekid laiali laotatud pinnasele, kuna mitte ei olnud raatsimist eksperimendi jaoks minna kuuselt oksi maha raiuma. Järgmisel korral tuleb mugavuse huvides sentimentaalsus siiski pragmaatilisusega asendada ning korralik alus kuuseokstest, presendist ehitada. Altminekuks osutusid ka suviseks telkimiseks mõeldud tavavaiad, nendega ei ole lumes ja külma maaga suurt muhvigi teha nimelt.

Telki vupsates pakkus kraadiklaas -5 külma, kell oli ümaralt 22 peal, selge taevas täiskuuga. Ideaalne.  Peale esimest magamiskotti pakkumist, horisontaalasendis, tuletas muidugist murphylikult põis oma olemasolu meelde. Teistkordne pakkumine läks umbes-täpselt sama kiiresti kui esimene. Kõigest 15 minutit ehk kõikse rohkem võttiski aega piisavalt komfortse soojuse leidmine magamiskotis, lubamaks juba uinumise protsessile keskendumise. Saabunud uni heitles muidugi õite vapralt nii künkliku pinnase kui niiskuse- ja külma komboga, kuid kella kuue tuuris juba läbi suurema häda. Täpselt kella kaheksani suutsin kangelaseks jääda, siis sai joon alla nostalgiale ja kolisin tubastemasse tingimustesse üle tunniks kolmeks veel unelema.

Järgmiseks korraks tasub kaaluda lisa küttekeha või isegi mitme kaasamist.

Varustus:

1. Telk Lafuma Serac 3 plus, aastat 6-7 vana telk, vettpidavusega 3000mm ning tuule/lumepõlledega, kuid mõeldud siiski suvisteks oludeks. Hinne: 8/3. Tuult pidas kül kenasti, kuid muud erinevust suvalise sara all magamise osas ei olnud mitte, hoolimata lumest puhtaks visatud pinnasest ning sinna laotatud lapitekkidest. Lisaks kogus plastikust materjalist välimine telk, hommikutundideks arvestatava koguse kondenseerunud niiskust.
2. Magamiskott Ferrino Quasar 1400.. Hinne: 8/5. Telki sai laotatud maha kõikse pealt termokile ning seejärel harilikumast harilikum lebomatt. Kas nüüd just magamiskotist või pigem kokku lapitud riietuskomplektist, aga ei olnud soe, kohe mitte üldse ei olnud.
3. Riietus kehale, kõikse pealt Eesti Kaitseväe kalsooned, Crafti soe aluspesusärk, õhem fliis, paksem fliis, topelt sokid, Buff, villane müts, suusapüksid. Hinne: 8/2. Täielik fopaa, kui alguses oli jahe, siis 15 minutiga küttis keha olemise juba meeldivamaks, jalast kadus igal juhul suusapüks, kuid tänu fliisidele ei pääsenud kehaniiskus riietuskihtidest välja ning oligi olemas. Ka topeltsokid ei toiminud ühti, hommikuks olid varvastel hoolimata härmatisest, veel õnneks küüned peal.