Ratta trett Paldiskist tagasi Tallinna

 

Kunagine mõte jooksujalul Paldiskist Kloogarannale kulgeda pole siiani veel praktikasse viidud, selle asemel, aga hakkas küpsema sootuks plaan tiksuda rahulikult velol Paldiski linnast tagasi kivilinna. Esiti oli tahtmine suvel mõnel õhtul sutsakas ära teha, kuid ajatamisega oli raskusi, seega jäi plaan hoopis sügisesse ja nädalavahetusele. Nii saigi eelmise nädala päikselisel, kuid tubli tuulega laupäeva hommikul säetud end Järvelt kella 10:05 ajal rongile, suunaga Paldiski poole. ~1h sõitu ja oligi õige peatus.

Kohustuslik klõpsaka paik

Treti esimene osa oli juba tuttaval rajal, mööda Paldiski poolsaare läänepoolset paekallast, numbriliselt ei oma teadmist tuuletugevusest, kuid reaalselt puhus tuul konkreetselt korduvalt ja korduvalt kitsalt rajalt minema. Otse oli võimalik liikuda ainult kergelt diagonaalses asendis.

Rada paari aastaga muutunud suurt ei olnud, ehk velosime kuni lahesopini jällegi välja, nii ~14km peal, kus tuli ratas käe kõrvale/selga hiivata ning mööda rannikut edasi turnida, tarisime nii ~1km jagu jälle, kuid erilist rõõmu see just ei pakkunud, seega leidsime võimaluse järsakust üles ronida. Toimis ja üllatuslikult tabasime ka koheselt rada, ehk järgmine kord võiks ranniku osa vahele jätta ja kohe rajale ragistada.

Teise apsaka tegime, kui uhasime juba Tallinn-Paldiski maanteel ning ei taibanud ära keerata enne raudtee ületust Kloogaranna poole, oleks saanud kiiremini rannikule lähemale.

 

Ilmselt oleks saanud ka Lohusalu poolsaart rohkem ranniku äärest võtta, kui oleks pressima läinud, aga suurt ei isutanud.

Vääna rand või pigemiti ikkagi laht üllatas mitmevärvliste purjede rohkusega, ehk kodanikud lohetajad olid tulnud massiliselt erakordset tugevat tuult püüdma, silma hakkas suurusjärgus nii 25 lohet ja sinna otsa veel mõned purilaudurid, üsnagi uhke vaatepilt oli, tuleb tunnistada. Suurimad laineharjad, jäid siiski väiksesse Suurupi lahte, kus tundusid olevat 2-3m lainemürakad.

 

Suurupist edasi oli juba tuttav rada taas ning jäi rohkem vormistamiseks. Kokku tuli distantsi ~84km jagu ning puhast aega sõidule kulus ~5,5h, seejuures üsna rahuliku pulsiga, samas muidugi lääne tuul lükkas tagant, ehk kiirus oli kindlasti 3-4km/h võrras keskmiselt nobedam.

Täielik Endomondo träkk siin.

Tutvumisõhtu Pakri poolsaarega

Pakri poolsaarega tutvumiseõhta peamiseks eesmärgiks oli viia velod värskemat õhku tarbima ning ühtlasi avastama, kuivõrd velotav on ranniku ala Paldiskist, Kloogani. Üllatuslikult jooksis rada üsna kenasti kohe alguses Paldiski linnast kätte ning kannatas rahulikku kulgemist küll, uhamist aga esiti veel mitte, kuna valdavalt viskles tee mööda pankranniku äärt kuni Pakri poolsaare tuletornini. 

Edasi Leetse poole juba pinnastee automobiilsetele sõidukitele, kus võimalik ka kiirust otsida kui tahtmist peaks olema. Vahetult enne Leetset tasub sisse põigata ka RMK viitadel (nähtav ka kaardirakenduselt) näidatud suunas, leiab täiesti suurepäraseid telkimise-, pikniku-, suvitamise-, suplemise paiku. Ainult sääsed olid ka veel keskel augustit äärmiselt kurjalt meelestatud, kõik need hordid, kes ei lubanud keskit paigale seisma jääda. 

Soovituslik on läbi astuda ka kohalikust punkrist (nähtav ka kaardirakenduselt), kuhu suunasid peole kutsuvad viidad, niivõrd eeskujulikku ning tolmuimejaga ülekäidud punkrit pole minu silm veel ennem kogenud, küllaltki ainulaadne nähtus ses plaanis. Ühtlasi tuleb ka Leetse tee otsal otsustuda, kas liikuda mööda rannikut või teha sutike taamalt kiirem velotamine, kuna mingi hetk jõuab ranniku äärne tee omadega merre välja ning edasi tuleb mööda liiva, kaljusid, puid velot süles kanda või käe kõrvale võtta, kokku nii ~1km jagu kindlasti.

Rada tasub igal juhul nii velomist kui ka jooksmist, järgmine mõte ongi teha pikem jooksukross Paldiskist suunaga Kloogale või Kloogarannale.

Kokku kogunes distantsi träkil 23,3km. Ehk Paldiskist kuni Klooga ja Kloogaranna ristini.

31. Tartu Rattaralli

Velo on küll õite suurepärane liikumisvahend logistilistks toimetusteks kivilinna tänavatel, kuid uhamine võistlutempos pole kunagi kuulunud minu tassi tee juurde. Peamiselt põhjusel, et pole kunagi saanud oma keret liikuma ühes rütmis veloga, et pakkuda mingitki konkurentsi keskealistele prouadele, rääkimata härrastest. Endale põhjendan muidugi pigem läbi lillede arvamisega, et lihtsalt mulle ratas ei meeldi. Ehk pole kunagi ka võistlustrassile näinud põhjust end üles anda. Vähemasti kuni tänaseni.

Eelmisel hooajal, vahetult enne Tartu Rattarallit, käidi väljla mõte - võtta sõit tandemil, ei realiseerunud küll kohe esimise hooga ja hea ongi nii, arvan. Aasta aega settimist oli täiesti piisav aeg, mõistmaks, et kui üldse, siis ainult tandemil tasubki rajale minna. 3-4 nädalat enne käesoleva hooaja starti tuli täitsa puhtjuhuslikult taaskord sõit teemaks ja küsimus - 'Kas teeme? No muidugi teeme.' Nädalat kaks võttis aega velo otsing ning kõikse mugavamaks lahenduseks kujunes Tartu Extreme Sport-i pakutud Schwinn Tango, 20€ päev ja ei ühtegi logistilist muret velo toimetamisega Tartu linna. Tandem oli ise igati aus ning uus, eeskujulik püss igas mõttes.

Pühapäevasel hommikul oli tandem seega olemas ja seisis võistlejate rivi täiesti viimases koridoris, viimaks meid 74km-le naudingutele. Kahemehe tandem üllatas rajal oma uskumatu brutaalse jõuga, olime vaimu valmis seadnud hoopis teistsorti katsumuseks, aga ei, hoopis vastupidi, ainult selgi hakkas järjest vastu tulema ja pingutus ise oli küllaltki olematu. Lõppeks kui protokolli kiikasin, peale ruudulist lippu, siis täpselt 754 skalpi jõudsime oma 2h ja 50 minutiga võtta. Mitteametlik isiklik, julgen arvata. 

Toidumoonaks sai kaasa pakitud traditsiooniliselt 2 SIS geeli ning igaks puhuks ka magneesiumi pauk ning plikadele pakkumiseks šokolaadi - loomulikult jäi kogu kraam alles, kuna neidised erilised magusalembud ei olnud ning toitlustuspunktid olid piisavalt laia valikuga - rosinasaiad, vesi, spordijook, banaan ja hapukurk, mistõttu sai ka esimeses kahes punktis vohmitud piisavad kogused manti, et viimasest punktist uhasime juba sirge seljaga läbi.

Igati mänglev sõit ning kokkulepitud sai järgmiseks hooajaks olla 137km stardis.

Ärksamaid hetki:

• esimesel kilomeetril maha jooksnud kett, mis kenasti jättis meid võistlejate rivis puha viimaseks ning tehniline personal koos ambulanssiga ei pidanud vajalikuks samuti seisatada, võib olla ei olekski pidanud ei ole reeglistikku süübinud. Igal juhul õnnestus meil investeerida nii 6-7 minutit tublit aega, tuletamaks meelde põhikooli füüsikat ja rajal me taas olimegi. Vahe pealsel ajal oli aga liiklus taas avatud ning tandemil ukerdamine busside, kallurite ja automobiilide vahel võis alata. Ei saa märkimata jätta, et ka foore hakati taasusaldama, mis meie jaoks tähendas täpselt 3 peatust punase taga ning rohelise ootust. Raske oli mitte muheleda. Linna piiril siis õnnestus lõppeks taas päris võistlusesse sukelduda. Kokku õnnestus täpselt kolm korda ketti rajal sättida, mis ei tundunudki liiga palju;
• rajal oli võimalik kohata kirevat kaadrit - puuduliku hambumusega härrast, kes tundis siirast huvi, kus oleks võimalik soetada tänasel päeval tandemi moodi rattaid, näost punetavaid varustuspedesid, kes ainult puhisesid kui tandem mööda vuhises, mitmeid sorti tandemeid, lahedaimaks osutus võistkond, kes oli kahe tugeva kruiseeri vahele installeerinud alumiiniumtorudest karkassi, millele oli kinnitatud kotttool. Umbes täpselt nii see ilmaime välja nägi (me olime võlutud):

•  Elva esimesse vahefinišisse õnnestus korraldada ka duell kui rajal kohatud ühe muhedaima tegelase liimile saime, võitja jäi siiski väljakuulutamata, kuna meie ekipaaž võitu ei võtnud;

• erinevat sorti mutukatega õnnestus samuti lähemat tutvust teha, üks härra lõpetas oma elupäevad kamikazena mu klaasides, kolm meest üritasid läbi hammaste pressida ning kahel kodanikul see ka õnnestus. Kaabut kergitan, aga siiski senjöör herilase ees, kel õnnestus ~40km/h pealt kiivrisse ennast installeerida ja üks tubli torge oimukohta ära sättida. Osav, tõesti osav.

Numbrid:

• Koht: 1299 (323, oma ealiste härrade arvestuses)
• Osalejaid: 2053
• Aeg: 2:50:20h (puhtalt 2:44:59h)
• Keskmine kiirus: 26,41 km/h
• Keskmine pulss: 133
• Max pulss: 165
• Kadunud kaloreid: 2403

Veloga Andineemele

    

Traditsiooniks kujunema kippuv rattaretk marsuudil Tüve tänav, Neeme talu Andineemel sai nüüd juba lausa teist kordselt, ilma igasuguste tagasilöökideta, rutiinselt läbi keritud.

Numbrid siis hooajal 2011:

• Distants: 56,19 km
• Koht: 1 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 1)
• Osalejaid: 1
• Aeg: 2:14:39
• 1 km aeg: 2:24 min
• Keskmine kiirus: 25,04 km/h
• Keskmine pulss: 128
• Max pulss: 151
• Kadunud kaloreid:1747 (ehk ~5kg toorest porgandit)

 Võrdluseks veel siis kõikse esimene retk:

Numbrid hooajal 2010:

• Distants: 59 km
• Koht: 1 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 1)
• Osalejaid: 1
• Aeg: 2:25:02
• 1 km aeg: 2:27 min
• Keskmine kiirus: 24,41 km/h
• Keskmine pulss: 128
• Max pulss: 157
• Kadunud kaloreid:1842 (ehk ~5,4kg toorest porgandit)

Ratta linke

 
Kuidas pikendada ratta eluiga - http://maraton.postimees.ee/?id=264799
Soovituslik rattavarustuse pakett - http://velolove.ee/2010/08/rattavarustus/