Oandu-Ikla jooksujalu

Viimasel paaril hooajal on hakanud jalgadel liikumise fookus aina enam nihkuma asfaltilt metsa poole, peamiselt on ses süüdi orienteerumine ning eriti just rogaini formaadis orienteerumine, mis üldiselt on tähendanud siiani nii ~4-8h ragistamist väga eripalgelistel ja põnevatel maastikel. Sealt saadud positiivne impulss on pannud omakorda kaema ka maastikujooksu (trail run) maailma ning uurima võimalike radu, kus saaks sussi tolmuseks teha nii siinpool kui sealpool piiri. Väljapoole pole veel pressima hakanud, kuna koduvabariigis on senini radade avastamist jagunud küllaga, enamasti küll jah, tagasihoidlikumates numbrites distantsis. Samas isu pikema pungestuse järgi on järk-järgult aiva kasvama hakanud, nii tekkiski eelmine varasügis mõte võtta ette veidi asisem amps ning joosta läbi RMK Oandu-Ikla trass, etappide kaupa siis. Et mõte lihtsalt lohisema ei jääks, jagasin plaani ka hea sõbra Rainiga ning nii tuligi 2016.a ihuharimise kalendrisse vastav märge ära teha.

Ajatamisega läks rohkem aega kui võinuks arvata, kuid lõppeks sai selgeks, et parim variant on esiti teha ära Oandu-Aegviidu lõik ja seda ühe tööpäevaga mõnel nädalavahetusel. Kalender arvas, et parim aeg selleks võiks olla 2.juuli. Kuna suurt isu ei olnud varahommikul kivilinnast ida suunas uhama hakata, siis otustasime juba eelneval õhtul pidulikult kohal olla. Startides reedel, pärast töönädala lõppu Oandusse, olin isiklikult üsnagi skeptiline kohalike telkimisvõimaluste osas, nimelt olin tekitanud endas arvamise matkaraja tohutust populaarsusest, mida väisavad regulaarselt märkimisväärsed massid. Kohale jõudes selgus, et masside osas väga palju polnudki eksinud, kuna nii sadakond kodanikku oli Oandussse kokku sõitnud ja oma telgi üles sättinud, lisaks seadnud end õige nooblilt riide ning isegi õide löönud, ehk siis toimus suuremat sorti pulmapidu või jubileum, pigemiti jään esimese variandi juurde. Matkalisi silma jäänud seltskonnas ei paistnud olevat ning tänu Oandu telkimisala suurusele leidsime peotelgist piisavas kauguses täiesti sobiliku ööpaiga. Peale meie "daša" oli veel kaks koda üles säetud. Õhtusesse menüüsse pikkisime sisse punased läätsed tuunikala ning vähese küüslauguga, kõrvale veidi lavašši ning EM-i veerandfinaali Belgia-Wales. Oli igati priima kombo.

Laupäeva hommikune äratus oli säetud 7:15 peale ja umbes-täpselt nii ka kargu alla saime, sebimist-jebimist, hommikune seemnete-kliidega helbed pähklivõiga, üks 0,33l Coca-Cola, üks banaan ja oligi aeg rajastuda. Esialgne optimistlik plaan oli liikuda ~6 min@km, sinna juurde mõned pausid ning 13:00 olla Viru raba vaatetorni lõunalauas. Lõppeks jäi ametlik stardipauk edevuse ning külalisteraamatu tõttu ikkagi venima, nii et jooksma saime alles 8:44.

Esimesed 9 ja pluss kilomeetrit Võsuni läksid ihhiihahhaa väga ludinal, jutustades ning looduse pakutavat nautides. Võsul sai väiksemat sorti värskendus tehtud kohaliku telkimisala kraani all, mõned kummikommid sisse ja edasi. Võsult välja kihutades, tegime ka oma ainuma rajalt eksimise ära, kui hooga põrutasime õigest ärakeeramise kohast mööda nii ~400m, õnneks sai viga piisavalt kiiresti märgatud ja korrigeeritud. Kui jõudu on siis, miks mitte. Edasi liikumise sama rütmi ja kergusega, mis pole ka liiati üllatav, kuna selle rajalõigu profiil on esiti alla ja siis valdavalt tasane.

Järgmine peatus oli Kuueristil, ~17km peal, kus juba oli tahtmist teha esimesed venitused reitele ning tankida kütet õllesigarite ja ühe Corny batooni näol. Pikemaks peatuseks väga mahti ei olnud, kuna tuulevaikuses päikese käes utsitasid parmud ja kärbesed uuesti minekule. Enesetunde osas endiselt kurtmist ei olnud ning ka samm oli veel reipama poolne, jõudes Joaveskisse (~24km) tuli aga teha plaaniväline stopp, kuna järvele ehitatud purre oli liiga ahvatlev, et sealt mitte vette karata, Rain suutis mind keelitada veel ootama päris supelungiga, kuna paari kilomeetri präast Nõmmeveskil pidi olema veelgi parem spaatamise võimalus. Jõudsimegi kompromissini, et piirdun vaid pea jahutamisega järvevees. Raske arvata, millel mu mõtted järgmis peatuseni olid. Isegi Valgejõe ürgoru võimas kallaste ja looduse stiihia jäi nii tagaplaanile. Tunnistama peab, et ega see samm nüüd enam 25-26km peal kõikse nõtkem olnud ka. 

Lõppeks olimegi Nõmmeveski telkimisplatsil, siin kohtasime ka esimesi matkaseltskondi, kes siis olid samal trassil või siis jah, leidnud endale telkimiseks lihtsalt mugava koha. Nõmmeveskit läbiv Valgejõgi üllatas madala veetasemega, jõe keskel oli vett napilt üle põlvede ja vool seepärast ka tugeva poolne, teagi, miks need pisiasjad praegu kirja said, sest pärast ~3h rajal, oli peamine mõnu ikkagi lihtsalt vees pea kümmekond minutit lebotada ja jahtuda. Jahtuda seetõttu, et päevane keskmine temperatuur võis olla varjus nii ~23-25 kraadi tuuris ja päikese käes veelgi enam, seega mõnel lõigul rajal praadis nii, et rasva pritsis. Mistõttu oli ka kere seisukohast jahutamine ning veetarbimine eriti kriitiline kui oli tahtmist ikka Aegviitu välja venitada, nii ma iga ~20 minuti tagant ka 2,5l joogipaunast jõin. Nõmmeveski peatuse ajal tegime veel ühe hapukurgi kahe peale, jällegi mõned õllesigarid ning kummikommid ja võisime jätkata. Suplusest sai igal juhul säense emotsionaalse laksaka, et järgmised 3-4 km läksid lenneldes.

Ja siis nii 32-33 km peal hakkas aga sein ette kerkima, jutt sai otsa ning toimus ümberlülitus vaimu treenimise režiimile. Rada võis antud lõigus isegi olla ilus, kuid mõtted olid koondunud vaid kilomeetritele ning aja arvestamisele, millal küll Viru rabasse jõuame. Sõnaga - tahke tatt venib ka kiiremini kui aeg, millega me raba piirini jõudsime. Raba laudteele jõudes rabasid meid massid, kes olid end loodusesse liikuma sättinud, iga mõnekümne sekundi tagant tuli kedagi tervitada ja mööda nihverdada kitsastel laudadel. Lõplik pauk tuli aga raba keskel suuremat sorti lauka või väiksemat sorti rabajärve ääres, kuhu oli ehitatud platoo koos vette mineva trepiga ja seal sitsis siis pea kahekümne hingeline punt päevitada ja supelda. Antud pilt, antud konditsioonis tundus igal juhul olevat rabav. Sel hetkel ei oleks samuti ühest sulpsust just ära öelnud, kuid tahtmine jõuda võimalikult ruttu TP-sse (teeninduspunkti) sai siiski võitu. Mõned sajad meetrid veel ning olimegi vaatetorni restoranis, läbitud oli selleks hetkeks pea maraton ja natuke peale ehk numbriliselt 42,5 km, haldjas Britt oli katnud pingi hea ja paremaga, loosi läks esmalt soolane kraam - kiirnuudlid, õllesigarid, hapukurk ning värskemast kraamist apelsin, arbuus ja rohkelt värskat. Joogijanu oli suur, kuna viimasel neljal kilomeetril oli joogipaun lõplikult tühjaks saanud, ilmselt hakkasid ka soolavarud otsakorrale jõudma, kuna higi oli oma soolasuse tasapisi minetanud. Magusast läks loosi vaid üks sulanud Snickers. Seejärel sai alateadlikult taarutud varjulisemasse kohta, sussid jalast ja horisontaali, olemine läks nii mõnuskas, et silm hakkas kinni vajuma. 

Ilmselt pole raske jällegi arvata, et kere just rõõmuga säensest rammestusese hoost üles ei karanud ning nõudnud uusi kilomeetreid. Vähe lõõpimist oli joone alla tõmbamise osas, kuid jätkamise küsimuses siiski mittemingisugust kahtlust ei tekkinud. Oma esialgest graafikust olime maas ~1h jagu, kuid ausalt öeldes see väga ei morjendanud, kuna aega me jooksma ei tulnud. Otsustasime lasta veel kehal kohaneda uuesti liikumisega ning laudtee jagu liikusime kõndides ja siis läksime tagasi jooksu transsi, järgnev lõik Liiapeksist Järvi järvedeni on looduslikus plaanis klassikaline Eestimaa - kruusateed ja võsa, läbisime selle tee suuremate emotsioonideta ning kui Pikkjärve ääres vajas Rain tehnilist peatust, siis leidsin võimaluse jällegi kiireks supelungiks, et tähistada peatset 50 km läbimist. Rebisin veel ühe õllesigari sisse ja kõrvale SIS-i greibigeeli ning hakkasime kulgema Kõnnu suursoo suunas. Nähes jällegi laukaid, ei pidanud ma endale väga kaua mõtet uuest jahutusest maha müüma, kuigi eelmisest peatusest olime edasi liikunud vaid napid ~2 km. Rain küll väga vaimustuses mõttest polnud, kuid leppis siiski mu kapriisiga.

Edasine rada, tegelikult alates juba Järvi järvidest, on looduslikus plaanis ning profiili osas üks mu lemmikuimaid üldse kodusel pinnal, mida tean, kuid pärast ~52 km ei osanud ma seda enam suurt tähele panna, olime jõudnud tsooni, kus ootasime ning tervitasime igat ettetulevat tõusu, olles eelnevalt kokku leppinud, et tõusulaadsed lõigud kõnnime ja see tähendas omakorda puhkust. Nii venisime olematu tempoga ~60,5 km-ni, kui sein tuli mulle nii tihkelt ette, et pidin aja maha võtma ning põdrasamblas taastuma. Nüüd juba hakkasin otsima vabandusi, miks me ei peaks ikkagi täna Aegviiduni minema, teeme seda ju ainult enda rõõmuks ja mis need 15 km veel nüüd juurde annavad, Rain näitas oma oleku ja kehahoiakuga, et tahab edasi pressida. Viimase õlekõrrena võtsin kõne meie logistik-kokale Brittile, et uurida kus ta parajasti oma tegemistega on. Selgus, et velob meile vastu, et vett tuua. No väga tore, nii palju siis rajalt maha tulemise võimalusest. Niisiis tuli samblapadjalt protesteeriv ihu üles ajada ning liikuma saada jälle, nii ~1 km pärast kohtusimegi rõõmsa ja rõõsa velotajaga. Ratta kui transpordivahendi nägemine ei olnud just sel hetkel moraali tõstev vaatepilt. Potsatasin jälle samblale ja soigusin ilmselt miskit mürgist, kuna oli selgeks saanud, et Aegviiduni me täna välja ka läheme. Täitsime veevarusi ning viimase päästva vahendina võtsin SIS-i Double Espresso kofeiini geeli, mille maiteseelamus oli kahetine, ühelt poolt oli kohvimaik isegi hea, teisalt liialt intensiivne. Kas nüüd just geelist või lõplikust teadmisest, et finiš on Aegviidus, olime ühtlases liikumises pea lõpuni. Vaid viimasel kilomeetril, kas siis geelist või võimalikust ülekuumenemisest lõi korraks enesetunde kehvema poolseks ja läksime üle jalutamisele, kuid Aegviitu me jõudsime ning I etapi võib läbinuks kuulutada.

Kere oli pärast supelungi Nikerjärves üllatavalt heas konditsioonis. Mitte, et oleks tahtnud uuesti rajale tuisata, aga arvasin hullemat kogevat. Isikliku rekordi distantsi number sai viidud 75,07 km peale ja kogetu andis väga hea ettekujutuse, mida oodata kui minna ultra-jooksu rajale. Mõned olulisemad numbrid veel:

• Distants: 75,07 km
• Puhas aeg: 8:39:07
• Tegelik aeg: ~11h
• 1 km aeg: 6:55 min
• Tõusu: 526m
• Jook: ~6l vett ja värskat
• Söök rajal:
• 1 Corny batoon
• 1 Snickers
• 3 hapukurki
• 1 SIS greibi geel
• 1 SIS Double Espresso kofeiini geel
• 1 pakk õllesigareid
• 1 tops kiirnuudleid kanaga
• 2 apelsini
• 3 lõiku arbuusi
•  veerand pakki Haribo karude kummikomme

Täielik GPS track on Endomondos.

Järgmine etapp siis Aegviidu-Ardu.

Ratta trett Paldiskist tagasi Tallinna

 

Kunagine mõte jooksujalul Paldiskist Kloogarannale kulgeda pole siiani veel praktikasse viidud, selle asemel, aga hakkas küpsema sootuks plaan tiksuda rahulikult velol Paldiski linnast tagasi kivilinna. Esiti oli tahtmine suvel mõnel õhtul sutsakas ära teha, kuid ajatamisega oli raskusi, seega jäi plaan hoopis sügisesse ja nädalavahetusele. Nii saigi eelmise nädala päikselisel, kuid tubli tuulega laupäeva hommikul säetud end Järvelt kella 10:05 ajal rongile, suunaga Paldiski poole. ~1h sõitu ja oligi õige peatus.

Kohustuslik klõpsaka paik

Treti esimene osa oli juba tuttaval rajal, mööda Paldiski poolsaare läänepoolset paekallast, numbriliselt ei oma teadmist tuuletugevusest, kuid reaalselt puhus tuul konkreetselt korduvalt ja korduvalt kitsalt rajalt minema. Otse oli võimalik liikuda ainult kergelt diagonaalses asendis.

Rada paari aastaga muutunud suurt ei olnud, ehk velosime kuni lahesopini jällegi välja, nii ~14km peal, kus tuli ratas käe kõrvale/selga hiivata ning mööda rannikut edasi turnida, tarisime nii ~1km jagu jälle, kuid erilist rõõmu see just ei pakkunud, seega leidsime võimaluse järsakust üles ronida. Toimis ja üllatuslikult tabasime ka koheselt rada, ehk järgmine kord võiks ranniku osa vahele jätta ja kohe rajale ragistada.

Teise apsaka tegime, kui uhasime juba Tallinn-Paldiski maanteel ning ei taibanud ära keerata enne raudtee ületust Kloogaranna poole, oleks saanud kiiremini rannikule lähemale.

 

Ilmselt oleks saanud ka Lohusalu poolsaart rohkem ranniku äärest võtta, kui oleks pressima läinud, aga suurt ei isutanud.

Vääna rand või pigemiti ikkagi laht üllatas mitmevärvliste purjede rohkusega, ehk kodanikud lohetajad olid tulnud massiliselt erakordset tugevat tuult püüdma, silma hakkas suurusjärgus nii 25 lohet ja sinna otsa veel mõned purilaudurid, üsnagi uhke vaatepilt oli, tuleb tunnistada. Suurimad laineharjad, jäid siiski väiksesse Suurupi lahte, kus tundusid olevat 2-3m lainemürakad.

 

Suurupist edasi oli juba tuttav rada taas ning jäi rohkem vormistamiseks. Kokku tuli distantsi ~84km jagu ning puhast aega sõidule kulus ~5,5h, seejuures üsna rahuliku pulsiga, samas muidugi lääne tuul lükkas tagant, ehk kiirus oli kindlasti 3-4km/h võrras keskmiselt nobedam.

Täielik Endomondo träkk siin.

Võistlused ja matkarajad väljas

Seiklused:

• Patagonia Expedition
• Ötillö

Ultra-/maastikujooksud:

• Jungfrau - Šveitsi Alpide kõige kuulsama panoraami (vaated Eigeri, Mönchi ja Jungfrau tippudele) taustal toimuv maraton on mäemaratonide seas sama positsiooniga nagu New Yorgi maraton linnamaratonide hulgas.
• Marathon du Mont-Blanc – nagu nimigi ütleb, on sellelt maratonirajalt avanevate vaadete tõmbenumbriks Lääne-Euroopa kõrgeim tipp (4808 m). Lisaks maratonile on programmis ka 10 ja 23 km distantsid.
• Mont Blanc qualifying races
• Trail Running Races
• Elbrus Marathon
• Xreid Run
• X-Alpine Run
• LGT Alpine Marathon - maraton Liechtensteini mägedes. Maratoni kõrval on programmis ka poolmaraton ja kepikõnniüritus.
• Graubünden-Marathon – maraton reklaamib ennast sõnadega „maailma raskeim“. Võib-olla tõesti. Start on merepin- nast 590 meetri kõrgusel, finiš 2865 meetril. Programmis on ka 30,7 ja 11,5 km jooks.
• Zermatt Marathon – rohkem kui 1900-meetrise kõrguste vahega maraton, mille taustaks suurel osal trassist on lumise püra- miidikujulise tipuga Matterhorn (4478 m).
• Swiss Alpine Marathon – Davose ümbruses toimuv maraton sisaldab lisaks mäkkejooksule ka tublisti laskumist. Neile, kellel 42,2 km väheks jääb, pakutakse 78 km pikkust ultrajooksu.
• Snowdonia maraton – jooks ümber Walesi kõige kõrgema mäe (Snowdonia, kõmri keeles Eryri, 1085 m).
• Artic Circle Race - klassikaline suusk 160km, 3 päeva, Gröönimaal, ööbimine telkides.
• Hiina müüri maraton
• Polaarjoone maraton
• Nuuksio maastikumaraton (42,195), Helsingi lähedal, septembri alguses.
• Vooremäe 1000+
• Cesis Eco Trail 80km

Matkad:

• Kungsleden, Sweden
• Petra, Jordania
• Süstamatk Poola
• Kuulsaid matkaradu üle ilma

Omal jalal Andineemele

Veloga Andineemele uhamine igaaastaseks traditsiooniks otseselt ikkagi kujunenud ei ole, täpselt korda kaks sai tehtud ning lisaks eelmine hooaeg suures Tour de France, ka Andineemest mööda Kolga-Aablasse velotud, aga enamat mitte. Eks saa näha kas veel isutab sel aastal samale trassile tagasi, ilmselt mitte.

Sõnaga, isu oli millegi värskema järgi, eriti valguses, kus paar läbikäidavat just hiljuti katsid erinevates vormides omal jalal sada ja pluss kilomeetrit, üks siis rogaini EM-il ning teine Laulasmaa ultrajooksu raames. Lisaks teisest küljest oli küpsenud juba mitu aega mõte - võtta selga matkakott ning kodutänavast startides liikuda võimalikult mööda rannikut Andineeme külani välja. Tutvudes aga võimaliku marsuudiga, sai selgeks, et vajalik on põhjalikum kodutöö kaardiga ning arusaam teatud piirkondade läbitavusest, enne kui rännakule asutada. Seega läks käiku spontaansem plaan - liikuda jooksu sammul ja otsesuunalisemat rada pidi Andineemele.

Laupäeva hommikul, 10:48 olin stardiks valmis ning nii algas retk piki Tüve tänavat Järvevana tee kergeliiklusteele, säält edasi raudtee ületus üle Suur-Sõjamäe ning Peterburi teele. Kui 4/5 Peterburi tee lõigust oli võimalik läbida kõnniteel ja paralleelteedel, siis viimane 1/5 jäi siiski maantee äärde ja oli raja ebameeldivaim osa tänu mööda uhavatele automobiilidele. Õnneks oli Loolt võimalik juba keerata taas kergliiklusteele (Loovälja tee), mis viis Maardu järveni ja edasi Maardu karjääri ringteeni, kust sai ka Peterburi tee alt mugavalt läbi ning suuna võtta juba Võerdla ning säält edasi Jõelähtme peale. Viimasest oleks saanud otsemalt kerida ka vanale Narva mnt-le, kuid otsustasin väikese ringi kasuks, et oleks võimalik osa trassist läbida ka mererannikut pidi.

Seega sai keeratud Jõelähtme põldude vahelt golfiradade ning pisikese Jõesuu asumi suunas.

Jõesuust viib üle Jägala kenasti korralikumat sorti rippsild, säält omakorda kilomeeter paar maantee äärset lõiku ning saigi metsa vahele lõppeks.

Vaimu turgutuseks oli ette säetud ~4 kilomeetrine sirge, mis ühendab Ihasalu ning Kaberneeme teed. Enne Kaberneeme teed juhtus sisse veel üks planeerimatu haak, kuna kaart ei olnud siiski õigesti pähe salvestunud, tähendusega, jõudsin oodatust varem asfaldile. Õnneks vaid mõneks kilomeetriks, sest õige pea olin juba RMK Kaberneeme puhkealal suitsevate grillide ning slaavikeelsete kilgete keskel. Ei teadnudki varem, et sääl nõnna suur ametlik telkimiskompleks koos väikse veesilmaga on organiseeritud.

Mõned sajad sammud puhkealalt välja, üle tee ning murdsingi juba rannikule, esialgu küll metsa vahele sörkima, kuid üsna peagi ka päris liivale, päris randa.

Liival jooks sussiga ei tundunud aga kõikse mugavam, valida oli kas pehme tasase pinnase või kõva ja kaldus pinnase vahel, kumbki ei suutnud imponeerida. Seega valdavalt jalutasin ranniku osa. Läbi Haapse, Kullamäe ja Salmistu, nii umbes ~7,5km kokku. Avastatud sai Haapsest mitmeid randa ulatuvaid sildistatud ja tarastatud eramaid nagu ka pompöössusele kalduvaid elamisi. Ka legendaarne tee Pedassaarde Salmistust, sai üles leitud ning salvestatud.

Salmistust Andineemele siiski mööda rannikut ei õnnestunud pressida, kuna pealekasvanud roostik oli piisavalt võimsaks suutnud end ajada enne jaanipäeva ja ilmselt oleks pidanud osa distantsist hoopis ujudes võtma, seega ragistasin läbi võsa otsejoones Salmistu ja Valkla teeni välja, leidmaks alternatiivset ja loodetavasti lihtsamat läbipääsu. Google maps-i väitel pidigi üsna pea rannajoonega enam-vähem paralleelselt jooksma üks teeots Põhjalt. Ärakeeramis kohal küll ilutses eramaa silt ja viide tupikteele, aga antud momendil tundus juba äärmiselt mõistlik oma silmaga see tupik ikka ära kaeda. Esiti kulgeski tee kenasti nii nagu lubatud, kuni teele kerkis tabaga lukustatud värava laadne moodustis. Optimist minus nägi eespool olevast majast kenast mööda looklevat teed heinamaale, seega otsustasin olla mölakas ja astusin aiast ka sisse. Sajakonna meetri pärast õnnestus kohata lisaks piimakarjale üht prouast, kelle ees vabandusin ette ja taha, et niiviisi olin võõrale maale tunginud. Uurisin veel igaks puhuks, ega siit tee nüüd ikkagi edasi lähe. Proua teadis kindlalt, et ei lähe ta kuskile, üritasin veel leida prouas üles seikluslikuse nuppu, ehk ikka läbi karjamaa saaks, aga paraku tulutult. Ehk siis tuli viisakusest, tuldud teed tagasi kulgeda ja järgmist tee otsa proovida, mis küll tegi imepisikese haagi sisse. Jõudes ristmikule, kus esialgselt valitud tee pidanuks ristuma nüüd kulgetavaga, märkasin tee otsas taas ilutsemas tuttavat tupiku märki, ehk siis kohalik elu on kunagise tee ilmselt tänaseks sulgenud.

Lõpetamine oli nüüd juba vormistamise küsimus, kõikse pealt Sõitme, siis veel Leegiranna legendaarnde uuselamu rajoon ning olingi Andineeme endise puhkebaasi teel ja ~15 minutit hiljem juba koduses rannas lainetes suplemas.

Kokku siis kogunes kilometraaži 61,45 km, puhast jooksuaega sai investeeritud ettevõtmisse 6:32:08 ning väidetavalt sain lahti ka 5820 kilokalorist, mille ekvivalent võiks olla ~224 toorest porgandit. Trass joonistus välja siis järgmine:

Õppetunnina võtan kaasa teadmise, et säense ettevõtmise peale kulub rohkem kui 2,5l vett antud ilma oludes (~20C, valdavalt päikseline). Ehk mingi hetk oleks tulnud siiski veevarusid täiendada, ilmekalt andis sellest märku ka pulss, kuna kui vesi otsa lõppes siis vere paksenedes tõusis sama tempo juures pulss 8-10 löögi võrra.

Kuigi ihu ja vaimu ettevõtmine ei murdnud, siis lubadust tegevust uuesti läbi teha vähemasti praegu ei planeeri.

Orienteeringu ja matka tarbeks...

...vajalikku:

• Orienteerumise kaartide väljavõtteid arcGis-ilt;
• Koduvabariigi valuutapunktide parimad kursid online;

Tallinna Maraton 2012

Esimest korda sai siis katsetatud, kas keha kannataks ka maratoni läbimist ~3h lähedale, nagu ülal olevalt pildilt näha, kannatas küll. Eelnenud 6 nädalases treeningtsüklis lähtusin muude tegemiste kõrvalt nii palju kui jaksu oli Hal Higdoni väljapakutavast. Vahele sattus Muhumaa matk ja Ettevõtete Suvemängud ja nädal enne maratoni veel Kiviõli X-Dreami etapp, ehk siis ettavalmistust ses plaanis kuigi pühendunuks lugeda kindlasti ei tasuks.

Rajale läksin seetõttu ka äärmiselt naiivse taktikaga, kesta 3h tempomeistri Margus Pirksaare tempos, täpselt nii kaua kui ära kestan, kui ühe ringi on hästi, kui osa ka teisest on veel parem. Lootust kahe ringi osas ei hellitanud. Eneselegi üllatuslikult oli distantsi esimeses pooles enesetunne vägagi hea ja tempoga kaasaminekuga ei olnud mingit raskust. Raskused olid pigemiti seotud ebasobilike tempovahetustega meistri poolt, ehk tekkis säene kummipaela efekt - vahetult enne ja pärast joogipunkte krutiti tempo kiiremaks ja siis jällegi lasti allapoole, ehk 3h jooksugrupp venis kohati pikaks, siis jälle tõmbus kokku, isiklikult säene tempode vahetus ei sobitunud kohe üldse, võimalik, et tegemist on teadliku taktikaga, et kõik jooksjad joogipunkti ära mahuksid, ei tea.

Lõppeks igal juhul see taktika ka saatuslikuks sai, kui pärast Pirita silda tagasi linna poole joostes jäin grupist maha ning enam järgi kerida ei suutnud, nii langes kõikse pealt keha ja siis ka vaim, mis väljendus jooksutempo aeglustumises. Keskmiselt oli ajaline kaotus ~6 sekundit @ km, seda siis viimasel 12 kilomeetril, suur see osakaal oli pärast Pirita silda ei oska aimata, võib olla isegi, et suurem veel.

Esmatine grupis jooksu kogemus tegi selgeks, et erinevad jooksurütmid, erinevad hingemiserütmid ja pidev kohtade vahetus, närib nii vaimu kui keha, on põhjendamatult ärritav. Mitte küll otseselt grupis kulgemisega seotult, kuid mitut puhku jõudsid tekkida mõtted, oma jooksutempo mõistlikuse osas ning kas kunagi peaks üldse veel üritama sellises tempos joosta. Igal juhul lõpuni kulgetut sai ning loomulikult finišeerides veel kohustusliku kiirendusega. Aega küll alla 3h ei tulnud, aga teadmine, et isu korral on see kindlasti võimalik, eeldab, vaid pühendunumat ettevalmistus perioodi.

Aa, jah, naistearvestuses olin neljas.

Numbrid 2012:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 53 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 39)
• Aeg: 3:01:17
• 1 km aeg: 4:18 min
• Keskmine kiirus: 13,97 km/h
• Keskmine pulss: 158
• Max pulss: 195
• Kadunud kaloreid: 3478

Numbrid 2011:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 180 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 107)
• Aeg: 3:21:09
• 1 km aeg:4:46 min
• Keskmine kiirus: 12,59 km/h
• Keskmine pulss: 159
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 4034

Numbrid 2010:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 188 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 113)
• Aeg: 3:26:20
• 1 km aeg:4:53 min
• Keskmine kiirus: 12,28 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 4220

Tour de Muhu

 

Tour de Muhu ehk kand ja päkk meetodil ring Muhumaale peale, niivõrd kuivõrd seda rannikuäärne roostik võimaldas. Kokkuvõttes, arvestades päevast kilometraaži, liigitus esialgselt planeeritud matk pigemiti rännakuks, kuna kokku 18 h-ga sai kaetud 86,96 km, esimesel päeval 15,54 km, teisel 39,74 km ja kolmandal 31,65 km. Start oli R õhtasel ajal Kuivastu sadamast ning esimese päeva õhtaks sai jõutud Lalli külast mõned kilomeetrid edasi saare kirde ranniku roostikusse telkima. Kohe sadamast haakis meile sappa kohalik saare giid, keda ekslikult esialgu sai nimetatud Baskervilleks. Õnnistuseks, juba teisel päeval tõi Monika legendaarsest Oliveri poest selgust giidi nime osas, mis osutus Mutiks. 

Teise päeva hilisõhtul jõudsime lõppeks oma ööbimispaika Nautse külla, Odra talu hoovile, olles ühtlasi esmased ööbijad sel krundil.

Nautsesse jõudes oli tekkinud suuremat sorti vajadus värske vee ning telefoni akude laadimise järgi, seega sai saadetud salk diplomaate küla peale luuret tegema, igaks puhuks veel huumoriga lisatud käsk õhtuks saun organiseerida. Diplomaadid olid seekord oma ülesannetest kõrgemal, lisaks saunale leiti meile ka seltskondlik koosviibimine pärismuhkude, poolikute ellveede, karbi küpsiste ja kolme kilo toorete grillvorstidega, oli meeleolukas. Sügav kraaps ning kummardus heatahtlikule ning heatujulisele pererahvale, tundsime end väga priviligeeritult.

Võrreldes eelnevaga saime kirgastavat kontrasti kogeda järgmise päeva päraslõunal Pädase mõisa gurmeerestoranis, kui personal oli vägagi vastutulelik ja viisakas, nähes kolme vettinud ja haisvat matkurit ja Mutit, muigasid, aga olid nõus meid suurima hea meelega teenindama, samas need pilgud, mis kõrvallaudadest aeg-ajalt heideti olid priceless.

Kokkuvõtlikult oli parimaks õpetuseks uus teadmine, et ~25-30km päevas matka seljakotiga on optimaalne distants, edasine juba läheb rännakuks ja vastupidavuse katsetamiseks. Siinjuures tuleb ära mainida, et parima vastupidaja tiitli saab kindlasti härrase Koskitsa pärasool, mis oli 72h lukus ja avanes alles saarelt lahkudes.

Laiendatud album nähtav - siit.

Endomondo trackid: 1.päev, 2.päev (1), 2.päev (2), 3.päev

Tutvumisõhtu Pakri poolsaarega

Pakri poolsaarega tutvumiseõhta peamiseks eesmärgiks oli viia velod värskemat õhku tarbima ning ühtlasi avastama, kuivõrd velotav on ranniku ala Paldiskist, Kloogani. Üllatuslikult jooksis rada üsna kenasti kohe alguses Paldiski linnast kätte ning kannatas rahulikku kulgemist küll, uhamist aga esiti veel mitte, kuna valdavalt viskles tee mööda pankranniku äärt kuni Pakri poolsaare tuletornini. 

Edasi Leetse poole juba pinnastee automobiilsetele sõidukitele, kus võimalik ka kiirust otsida kui tahtmist peaks olema. Vahetult enne Leetset tasub sisse põigata ka RMK viitadel (nähtav ka kaardirakenduselt) näidatud suunas, leiab täiesti suurepäraseid telkimise-, pikniku-, suvitamise-, suplemise paiku. Ainult sääsed olid ka veel keskel augustit äärmiselt kurjalt meelestatud, kõik need hordid, kes ei lubanud keskit paigale seisma jääda. 

Soovituslik on läbi astuda ka kohalikust punkrist (nähtav ka kaardirakenduselt), kuhu suunasid peole kutsuvad viidad, niivõrd eeskujulikku ning tolmuimejaga ülekäidud punkrit pole minu silm veel ennem kogenud, küllaltki ainulaadne nähtus ses plaanis. Ühtlasi tuleb ka Leetse tee otsal otsustuda, kas liikuda mööda rannikut või teha sutike taamalt kiirem velotamine, kuna mingi hetk jõuab ranniku äärne tee omadega merre välja ning edasi tuleb mööda liiva, kaljusid, puid velot süles kanda või käe kõrvale võtta, kokku nii ~1km jagu kindlasti.

Rada tasub igal juhul nii velomist kui ka jooksmist, järgmine mõte ongi teha pikem jooksukross Paldiskist suunaga Kloogale või Kloogarannale.

Kokku kogunes distantsi träkil 23,3km. Ehk Paldiskist kuni Klooga ja Kloogaranna ristini.

XT Salomoni maastikumaraton

Hooaja alguses ette hüütud eesmärk katsetada maratoni distantsi pehmemal pinnasel ja karusemal reljeefil kui Tallinna maratoni sile asfalt, õnnestus programmi võtta Kolgakülas, Salomoni maastikumaraton, tänu XT Spordi heale tahtmisele. Motivatsiooni spetsiaalselt seks puhuks treenivaid ettevalmistusi teha olin kaotanud, kuna eelnevad stardid ja tulemused olid äraütlemata kergelt kätte tulnud. Kogemuse rasva on ju ometi juba kogunenud küll, arvasin.

Rajale läksin Salomon XA 3D Ultra sussiga, ergonoomilisuse mõttes ning jäikuse osas ideaalne valik, samas kuna valdav osa trassi läbis pehmet metsamaastikku küngaste ja oosidega siis agressiivsem tallamuster oleks lihtsustanud raja läbimist teatud mõttes küll. Kaasa haaratud Crafti joogipudeli vöösse installeerisin 4 SIS Go Gel-i ning joogipudeli hoidjasse telefoni rada träkkiva GPS-uga (Endomondo GPS track). Hea, et eelnevalt ei hakanud proovima läbi kuis see kombo toimib, peale 280m jooksu lendas härra telefon hoidikust rajale ning tubli oli, et kena neidis selja tagant märkas ja hüüatas. Ülejäänud raja läbisin kord vasakus, kord paremas käes teatepulka hoides, tulemuseks kergelt väsinud õlad, trenni mõttes võiks järgmine kord juba hantleid proovida küll.

Tempo osas sai alustatud õite kompivalt ja tahe päris jooksjatega kaasa minna õnnestus õnneks maha suruda, seega esmane ring tuli õite kergelt kätte ja ei olnduki kordagi põhjust jooksusammult üle minna kõnnile nagu algselt eesmärgiks säetud ka oli. Ei joogipunktides ega tõusunukkidel, vaid kahel järsakul tuli moment kui oli vaja käed mulda suruda, üles ronimiseks ning teisalt libedamat sorti trepil lubasin tempol langeda. Ise tundsin end kangelasena. Teisele ringile läksin juba reipama sammuga, tundes jõudu ja tahtmist vajutada. Vajutasingi täpselt 28-nda km-ni ning sealt edasi hoidsin veel gaasi 2km ennast petta üritades - haamer on ju ometi ajutine.

Olematu ettevalmistus, üles-alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla pehmel pinnasel tegi täpselt seda mida tegema pidi, reied-sääred pehmeks ja verd täis ning paagi tühjaks, regulaarne ajastatud geelitamine lõi küll helgi silma kuid kütte effekti suurt sedant puhku ei andnud. Sõlmisin endaga kokkuleppe, et jooksen TP-st, TP-ni, kus puhates tangin ning kõnnin, lisaks siis luban sammumist veel vaid järsematel tõusudel, mõeldud ja tehtud. Läbi sõrmede vaadates, julgen arvata ja öelda, et toimis.

Eelneva tubli ettevalmistuse preemiaks sain viimaseks kümneks nii paremasse kui vasakusse säärde krambiatakid, nii kummastav või mitte-kummastav kui see ka pole, siis härrased sääred hakkasid kisklema krambi osas just tasasel pinnasel joostes, nii kui küngas või laskumine tuli, andis koheselt järele, ehk sirutus tõusul/laskumisel toimis. Kuna ma eriline krambilemb ei ole, siis korrigeerisin tasasel pinnasel jooksusammu enam ülekannajooksuks kui ülepäka, ehk üritasin võimalikult talla peal joosta, isiklikuks hämmelduseks strateegia täitsa toimis, kuna krampe õnnestus kuni lõpuni vältida. Jätan meelde.

Imearmsasti niiviisi paterdades sai lõppeks ka finišisse rõõmsasti jõutud, viimastel sadadel meetritel kangelaslikult ka isegi reipamalt pikemal sammul joostud. Tulemiks 3:46:21, mis ajaliselt nii ei ehmatanudki, kuid teise ringi aeg üle ~2h jäi eneseuhkust kriipima küll. 

Teisalt rajal olles sai üsna kristalselt selgeks, et vastasseisus maastik vs asfalt, pole viimasel härral suurt miskit kaasa rääkida, elamuse ja eneseületuse rahulolu mõttes ei paku Narva mnt-l suuremat sorti pundis kooshigistamine küll konkurentsi, samblalisel ning männiokkalisel rajal üksinda vabas õhus/looduses pungestamisele, ehk siis millal järgmine maraton maastikul on XT, ah?

Ärksamaid hetki:

• wtf!? moment mõningad kilomeetrid enne lõppu, kui kõikse järsemal tõusul järsku minust tubli 10 aastat vanem härra orava osavusel järsakut mööda uhas, kogu oma nelivedu kasutades, üsna hooldekodu käimisraamiga patsiendi tunne jäi antud hetkel hinge kriipima, ehk üsna tummaks võttis, kuna isiklikult polnud vastust kuskilt võtta. Mingil määral vähendas kriibet hilisem teadmine, et tegu oli senjöör Lauri Lahtmäega, üsna tunnustatud rogainija ja orienteerujaga;
• wtf!? moment vol 2, kui ~2km enne lõppu suundus minu ees hallipäine härrane sportlikes pükstes ja maikas ametlikust rajalt üsna palju kõrvale alternatiivsele metsarajale, ei olnud küll veendunud härrase eesmärkides, kuid igaks puhuks pidasin vajalikuks hüüatada, et maratoni rada läheb pigem ikka vasakule kui otse edasi. Härrane ehmus ja sebis kiirema sammuga end taas rajale, minu rahustuseks oli tal samuti ikka päris jooksu nummer rinnale säetud ja ju ta oli siis esimesel ringil. Hiljem selgus, et vähemasti üks startija oli rajalt pahaaimamatult siiski eksinud, kuid õnneks mitte minu härra, kes pungestas vapralt lõpuni välja, hiljem selgus, et tegemist oli legendaarse Eino Tolga-ga.

Numbrid:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 12 (oma vanusegrupi härraste arvestuses 11, naistest 1.)
• Aeg: 3:46:21 (1. ring 1:43:42h, 2.ring 2:02:39)
• 1 km aeg: 5:22 min
• Keskmine kiirus: 11,18 km/h
• Keskmine pulss: 161
• Max pulss: 172
• Kadunud kaloreid: 4343

Rakvere ööjooks

Rakvere Ööjooksu starti oli rõõm programmi võtta, kiirust ja nubmrit taga otsima ei olnud tahtmist minna, rada sai läbitud niisama tilulilutates. Katseks sai proovitud jooksu sisse pikkida kiireid teravaid sutsakaid nii umbes-täpselt ~30-60seki vahele, et siis jälle tagasi omasse temposse vajuda. Toimisid täitsa kenasti, ei löönud klappi liiati kinni, ega miskit.

Murdepunktiks sai sedant puhku 8 km, sinnani jagus tublisti tuiskureid, kes viimast võtsid esimestest kilomeetritest, pärast seda verstaposti, aga hakkas ainult selgi vastu tulema. Oli meeldiv kogemus, kinkepaketist võis leida õuna ja karbi makarone. Klassika.

Rada küll kulges pisut teisipidist trajektoori pidi, kuid võrdluseks sobivad siiski mõlema hooaja numbrid.

Numbrid 2012:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 76 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 42)
• Osalejaid: 800
• Aeg: 1:27:15
• 1 km aeg: 4:08 min
• Keskmine kiirus: 14,51 km/h
• Keskmine pulss: 168
• Max pulss: 176
• Kadunud kaloreid:1902

Numbrid 2011:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 35 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 21)
• Osalejaid: 339
• Aeg: 1:29:17
• 1 km aeg: 4:14 min
• Keskmine kiirus: 14,18 km/h
• Keskmine pulss: 172
• Max pulss: 179
• Kadunud kaloreid: 2082

31. Tartu Rattaralli

Velo on küll õite suurepärane liikumisvahend logistilistks toimetusteks kivilinna tänavatel, kuid uhamine võistlutempos pole kunagi kuulunud minu tassi tee juurde. Peamiselt põhjusel, et pole kunagi saanud oma keret liikuma ühes rütmis veloga, et pakkuda mingitki konkurentsi keskealistele prouadele, rääkimata härrastest. Endale põhjendan muidugi pigem läbi lillede arvamisega, et lihtsalt mulle ratas ei meeldi. Ehk pole kunagi ka võistlustrassile näinud põhjust end üles anda. Vähemasti kuni tänaseni.

Eelmisel hooajal, vahetult enne Tartu Rattarallit, käidi väljla mõte - võtta sõit tandemil, ei realiseerunud küll kohe esimise hooga ja hea ongi nii, arvan. Aasta aega settimist oli täiesti piisav aeg, mõistmaks, et kui üldse, siis ainult tandemil tasubki rajale minna. 3-4 nädalat enne käesoleva hooaja starti tuli täitsa puhtjuhuslikult taaskord sõit teemaks ja küsimus - 'Kas teeme? No muidugi teeme.' Nädalat kaks võttis aega velo otsing ning kõikse mugavamaks lahenduseks kujunes Tartu Extreme Sport-i pakutud Schwinn Tango, 20€ päev ja ei ühtegi logistilist muret velo toimetamisega Tartu linna. Tandem oli ise igati aus ning uus, eeskujulik püss igas mõttes.

Pühapäevasel hommikul oli tandem seega olemas ja seisis võistlejate rivi täiesti viimases koridoris, viimaks meid 74km-le naudingutele. Kahemehe tandem üllatas rajal oma uskumatu brutaalse jõuga, olime vaimu valmis seadnud hoopis teistsorti katsumuseks, aga ei, hoopis vastupidi, ainult selgi hakkas järjest vastu tulema ja pingutus ise oli küllaltki olematu. Lõppeks kui protokolli kiikasin, peale ruudulist lippu, siis täpselt 754 skalpi jõudsime oma 2h ja 50 minutiga võtta. Mitteametlik isiklik, julgen arvata. 

Toidumoonaks sai kaasa pakitud traditsiooniliselt 2 SIS geeli ning igaks puhuks ka magneesiumi pauk ning plikadele pakkumiseks šokolaadi - loomulikult jäi kogu kraam alles, kuna neidised erilised magusalembud ei olnud ning toitlustuspunktid olid piisavalt laia valikuga - rosinasaiad, vesi, spordijook, banaan ja hapukurk, mistõttu sai ka esimeses kahes punktis vohmitud piisavad kogused manti, et viimasest punktist uhasime juba sirge seljaga läbi.

Igati mänglev sõit ning kokkulepitud sai järgmiseks hooajaks olla 137km stardis.

Ärksamaid hetki:

• esimesel kilomeetril maha jooksnud kett, mis kenasti jättis meid võistlejate rivis puha viimaseks ning tehniline personal koos ambulanssiga ei pidanud vajalikuks samuti seisatada, võib olla ei olekski pidanud ei ole reeglistikku süübinud. Igal juhul õnnestus meil investeerida nii 6-7 minutit tublit aega, tuletamaks meelde põhikooli füüsikat ja rajal me taas olimegi. Vahe pealsel ajal oli aga liiklus taas avatud ning tandemil ukerdamine busside, kallurite ja automobiilide vahel võis alata. Ei saa märkimata jätta, et ka foore hakati taasusaldama, mis meie jaoks tähendas täpselt 3 peatust punase taga ning rohelise ootust. Raske oli mitte muheleda. Linna piiril siis õnnestus lõppeks taas päris võistlusesse sukelduda. Kokku õnnestus täpselt kolm korda ketti rajal sättida, mis ei tundunudki liiga palju;
• rajal oli võimalik kohata kirevat kaadrit - puuduliku hambumusega härrast, kes tundis siirast huvi, kus oleks võimalik soetada tänasel päeval tandemi moodi rattaid, näost punetavaid varustuspedesid, kes ainult puhisesid kui tandem mööda vuhises, mitmeid sorti tandemeid, lahedaimaks osutus võistkond, kes oli kahe tugeva kruiseeri vahele installeerinud alumiiniumtorudest karkassi, millele oli kinnitatud kotttool. Umbes täpselt nii see ilmaime välja nägi (me olime võlutud):

•  Elva esimesse vahefinišisse õnnestus korraldada ka duell kui rajal kohatud ühe muhedaima tegelase liimile saime, võitja jäi siiski väljakuulutamata, kuna meie ekipaaž võitu ei võtnud;

• erinevat sorti mutukatega õnnestus samuti lähemat tutvust teha, üks härra lõpetas oma elupäevad kamikazena mu klaasides, kolm meest üritasid läbi hammaste pressida ning kahel kodanikul see ka õnnestus. Kaabut kergitan, aga siiski senjöör herilase ees, kel õnnestus ~40km/h pealt kiivrisse ennast installeerida ja üks tubli torge oimukohta ära sättida. Osav, tõesti osav.

Numbrid:

• Koht: 1299 (323, oma ealiste härrade arvestuses)
• Osalejaid: 2053
• Aeg: 2:50:20h (puhtalt 2:44:59h)
• Keskmine kiirus: 26,41 km/h
• Keskmine pulss: 133
• Max pulss: 165
• Kadunud kaloreid: 2403

Libahundi jälg Jägalas

Lühidalt. Üsna õnnestunud võsas rassimine.

Numbrid:

• Koht: 9 (6. härrade arvestuses, 2. 3-liikmeliste tiimide seas)
• Osalejaid: 108
• Punkte: 147 (max 192)
• Aeg: 5:50:25h (6h max aeg)
• Keskmine pulss: 134
• Max pulss: 179
• Kadunud kaloreid: 5501

Teletorni trepijooks

Miskit nii kopsu ehmatavat polegi varem programmi sattunud, kui Valdo Jahilo korraldatud esimene Teletorni trepijooks, peale torni taasavamist. Kuni 14. korruseni tulid trepid üsna igavalt ja tempokalt vastu ja nii mõnedki skalbid sai võetud. Aga täpselt 14.korrusest läks humoorikaks, nagu lõigatult, ei olnud variantigi enam jooksusammuks, pressi palju tahad, sein ees ja kogu lugu. Saigi siis reipalt sammutud üles poole, skalbid küll mööda ei läinud, kuid õige mitmed mehepojad said juuksepahmaka kätte.

Torni jõudes oli enesetunne piisavalt ülev ning kopsude seisukord nii värske, et 4 minutit ei saanud põrandalt püsti ning lamades otsisid silmad pillikotte kuhu pillid kotti ära panna. Kopsudel oli õnnestunud kogu selle tühise 7 minuti jooksul Teletornist üles uhamisel sisse ahmida läbi bronhi piisavalt eeskujulik kogus külmemat sorti õhku, et kalkuleerida pensile mineku osas. Niierakordselt eredalt sitta tunnet pole õnnestunud veel varem peale sportlikku aktiviteeti kogeda. Teletornis sai kahe atraktsiooniga tutvututud, ring peale tehtud ning arvatud, et käidud küll ning koju tagasi.

Millal järgmine etapp ongi?

Numbrid:

• Distants: 21 korrust
• Koht: 74 (oma vanusegrupi härraste arvestuses 25)
• Aeg: 0:07:18
• Keskmine pulss: 158
• Max pulss: 164

77. Rabajooks

Viimsesse starti külla ajaliselt kuigi täpselt ei jõudnud, kuid läbi kepikõndjate massi pressime oli jällegi uuemat sorti kogemus ja kokkuvõttes oli aeg kevade kohta üsna rahuldav.

Numbrid:

• Distants: 6,3 km
• Aeg: 0:26:28
• 1 km aeg: 4:12 min
• Keskmine kiirus: 14,28 km/h
• Keskmine pulss: 164
• Max pulss: 170
• Kadunud kaloreid: 468

41. Tartu Maraton

42. Tartu Maratoni stardiga ei õnnestunudki käesoleval hooajal kohtuda, kuna ilmselgelt sai sportlik vorm üle timmitud ja täpselt nädalat 2 varem eeskujulik haigus läbi põetud kodustest tingimustes ja sinna see start jäigi. Uuel aastal, uus üritus.

Hooaeg 2012

       
Eesmärgid:

• läbida Tartu suusamaratoni täispikk trass alla ~4:20:00h;
• jooksu kilometraaž viia üle 1000km;
• lisada orienteerumise pagasit teisi-/neljapäevakutel;
• regulariseerida jooga programmi;
• maastikumaraton läbida;
• proovida seinaronimist.

Planeeritud stardid:

• 19.02 - Tartu suusamaraton;
• 29.04/02.09 - X-dreamilt 2 etappi, Kiviõli ning sprint Tallinnas;
• mai/oktoober - Libahundi stardid;
• juuli - Luidja/Orissaare triatlon (30.06);
• 4.08 - Salomoni maastikumaraton
• 09.09 - Tallina maraton;
• detsember - DNB Nordi vana-aasta jooks;

Lisaprogramm (täieneb jooksvalt):

• 21.04 - Võhandu 100 <= kui süsta ja tiimi leiab;
• 19.-21.10 - Saaremaa kolmepäeva jooks;
• XT Sport seiklused;
• Orienteerumise neljapäevakud <= jooksvalt;
• Rakvere ööjooks <= minek, kui ajaliselt klapib;
• Narva energiajooks <= ainult kui ajaliselt sobib;
• jooks/orienteerumine/rogain/matk väljas pool kodumaa piire <= kui leiab, miskit suupärast.

Ihu harimise hooaja 2011 raport

       
Hooaeg 2011 läks igati täkkesse, kõik eesmärgid said kuhjaga täidetud.

• läbida Tartu suusamaratoni täispikk trass, ilus kui alla ~6h - 4:24:51h, TEHTUD;
• joosta poolmaraton alla 1:30h - 1:29:17 h, TEHTUD;
• kogu jooksu kilometraaž 750km ja enam - 877km, TEHTUD;
• lisada orienteerumise pagasit neljapäevakutel - 4 neljapäevakut läbitud, TEHTUD;
• programmi sai ületatud:
• talvise telkimisega;
• Kõrvemaa triatloniga;
• Narva energiajooksuga.

Lemmikuimaks kogetuks kujunes vaieldamatult Tartu suusamaraton - loodus, rada, inimesed, pingutus, igati priima. Järgmisel hooajal olen endalegi üllatuslikult stardis.

TAOK 8h rogain

Ametlikult kaheteistkümnes, mulle teine TAOK rogain toimus sedant' puhku Karepal, võistluskeskusega endise pioneerilaagri staabis, hommikuse 9:30 stardiga. Kohale õnnestus jõuda meie ekipaažil juba ~9:15-ks, kiiremat sorti kokku pakkimine, materjalid keskusest, neli pilku kaardile ning uhasimegi rajale, nii 9:34 tuuris, sest esiti tuli läbi murda juba stardi saanud massidest, kes vastu voolasid.

Rajal karu, siga ega ka kägu ei õnnestunud paraku kohata nagu mitmel teisel tiimil, oli juhtunud, selle asemel suutsin kohe algatuseks enne teist punkti kämelbäki joogipoolisega ära lõhkuda nii kenasti, et kogu kraam nirises kotipõhja mööda vabasse loodusesse ja oligi olemas, ülejäänud raja läbisin 0,5l-se Articu pudeli toel, mida sai kontrollpunktis täidetud. Nüüdseks on kämelbäkil kahekordne teip augu kohale kleebitud ning ootusäravelat ootamas järgmist võistlust, et taas üllatada.

Pakutud loodus oli meeldivalt mitmekesine ning tuleb matkamise osas kindlasti programmi kirjutada, huvitav kogemus oli ka nõuka aegsete Rutja lennuradadega tutvumine.

Numbridest. Kokku läbisime 42,11km, linnulennult vaadates oleks tulnud distantsiks 36,90km, ehk siis orienteeruja koefitsiendiks tuleb tublid ~1,14, mis on üllatuslikult tubli.

Numbrid:

• Koht: 116 (67. härrade arvestuses, 1. 5-liikmeliste tiimide seas)
• Osalejaid: 352
• Punkte: 80 (max 197)
• Aeg: 7:52:51h (8h max aeg)
• Distants: 42,11 km
  
• Keskmine pulss: 122
• Max pulss: 155
• Kadunud kaloreid: 6041

Nähtavad klõpsud on Arvo Laanemetsa võetud

Tallinna Maraton

Hooaja alguses sai nimi kirja sügisjooksu poolikule distantsile. Tegemist pidi olema plaan C-ga, täitmaks hooajaks seatud püha eesmärki - kannad villi ja poolmaratoni aeg alla 1,5h. Paraku töötas eelnevalt juba plaan A ning eesmärk täitus kohe esimesel katsel ja ilma villideta seejuures. Seega oli kadunud ka motivatsioon - täita piinlikult täpselt ette kirjutatud treeningkava. Selle asemel leidsin ennast nädalat kaks, kolm enne starti tihti pigem rannas, kunstmurul, Harku, Pirita, ja/või Valgehobusemäe võsas ragistamas, sõnaga, igal pool mujal kui staadionil lõike võtmas.

Nädal enne starti leidis aga kallis kolleeg töörindelt, võimaluse mult nööbist haarata ja kaupa pakkuda, et jookseb ise minu asemel pool maratonist ja mulle jääks siis kaheringine programm. Tehtud-mõeldud. Kaup sai kokku ning pühapäeval, kell 9:00 olingi taas stardis.

Varustuse osas võrreldes eelmise jooksuga suurt muutust ei olnud, vahetasin vaid särki, valides sedant puhku eelnevalt sügisjooksult kingitud Nike dri-fit toote, mis osutus oluliselt kergemaks ja mugavamaks kui Uhlsporti toodetud JKP treening-maika. Kaasa haarasin veel kodusest sahtlist 2 SIS geeli ja oligi kompott koos. Rajal sai tarbitud erinevat jooki, vett ja magusat lurri vaheldumisi, lisaks veel üks SIS geel ning nälja peletamiseks sai prooviks võetud ka üks banaani viil. Jällegi kõik toimis, enamat ei oska tahta.

Ärksamaid hetki:

• kilomeeter, kaks enne esimese ringi lõppu oli ennast Schnelli tiigi parki, raja kurvi sättinud üks igati energeetiline 65+ plika, kes õpetas tõsisel ilmel ja omal initsiatiivil, eriti energiliselt žestikuleerides kõiki maratoonareid paremale hoidma, et oleks võimalik võita meetreid, millisekundeid ja säästa jalga. Tuleb tunnistada - publikum on meil asjatundlik;
• teisel ringil Paksu Margareeta merekindluse väravates, tervitas mind hord sadamast saabunud turiste, vilkalt siblides ja pilte klõpsides suurepärastest ehitistest. Hüüe - 'Rada!' ergutas neid veelgi vilkamalt ja veelgi kaootilisemalt siblima. Elagu kultuuripealinn 2011;
• ärksaim ja üllatavaim hetk saabus finišis, polnudki õnnestunud enne kogeda kuis keha šokeerub, kõikse pealt ei olnud liigesed nii põlves kui hüppes rahul üldse sellega, et enam joosta ei lubata ja andsid häälekalt märku - "Mismõttes me nüüd järsku istume? Tahtsid ju joosta. Jookseme siis.". Tubli kakskümmend minutit oli tunda seda jonni ning virinat ja siis järsku, nagu lõigatult kõik, kogu lugu, ei mingit valu enam. Lihased paraku sellist iseloomu üles näidata ei suutnud, tõmblesid vaid minutit viis ja siis rahunesid, välja arvatud solistist parema jala säärelihas, kes värises ja toimetas omas maailmas ikka päris pikalt nagu ergutust saanud reivi austaja, täiesti kaootiliselt oma rütmis tõmmeldes. Humoorikas oli meest kõrvalt vaadata. Kogu spetaaklit pakutigi nii ~20 minutiks ja siis vsjoo.

Numbreid vaadates üllatab kõikse rohkem, et võistluspulss liigub küll pisut suurema amplituudiga, kuid on ikka rohkem kui suurusjärk madalam kui aasta tagasi. Kirjutan selle puhtalt aeroobselt läbitud ~600 suusakilomeetri arvele. Vägagi korralik edasiminek, tuleb tunnistada. Ehkki vundament oli tugevam eelmisest hooajast, olid seinad jällegi hõredamad, raja viimases veerandis oli selgelt tuntav tempo langus, numbritest vaadates siis ~12s kilomeetri kohta. Jõudu nagu nappis ka, kuid suuresti jäi nappima siiski eelmise aasta motivaatoridest.

Kokkuvõttes igal juhul hindeks 6/8 ja järgmine aasta jälle.

Numbrid 2011:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 180 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 107)
• Aeg: 3:21:09
• 1 km aeg:4:46 min
• Keskmine kiirus: 12,59 km/h
• Keskmine pulss: 159
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 4034

Numbrid 2010:

• Distants: 42,195 km
• Koht: 188 (oma vanusegrupi meeste arvestuses 113)
• Aeg: 3:26:20
• 1 km aeg:4:53 min
• Keskmine kiirus: 12,28 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 4220

Xdream IV etapp, Valgehobusemäe

Etapp täis avastamisrõõmu võiks öelda.

Kõikse pealt kraaps ja kummardus korralduskomitee suunas, kes otsustas premeerida viimasel osavõistlusel kolme eelneva etapi kiiremaid tavapärasest ~2-3h pikema unega, tänu eraldistardi esmakordsele esitluse läbi xdriimi ajaloo. Meid see küll oluliselt uneaja osas ei mõjutanud, kuid kiiduväärt algatus juba seegi pärast, et esimeses punktis ei pidanudki seekord võitlema retuusides, loomastunud, keskealiste isastega vaid sai üsna rahumeelselt valida oma maitse järgi SI-jaama.

Esmakordne oli kogemus ka iseseisvalt tühjastunud rattarehvi näol, mul küll endal ei õnnestunud oma ratta peal kogeda, kuid kolleeg võistluskaaslane proovis ära. Tuleb tõde tunnistada, pisut oli hinges ka uhkust kui sai rattakotist välja kougitud suurepärane Zefali rehviparandusvaht (müügil hobisport.ee):

Uhkust jätkus muidugi täpselt nii kauaks kui selgus, et kogu hapnik oli jalgadesse velotud ning inseneritarkuse pagasit, kuidas kurat see vahtkustuti niiviisi rehvi külge installeerida, et vähemalt osagi vahust ennast rehvi sisse suudaks pressida, ei olnud just palju järgi jäänud. Õnneks ei ole korraldajad saatnud võistlejaid lahingusse lahingpaaridena, vaid kolmikutena. Ilmselgelt põhjusega. Nii siis kolmas, pisut kainem kolleeg, lahendas müsteeriumi täpselt kolme sekundiga ja lasi kogu alles jäänud vahu sihtotstarbeliselt rehvi. Ja kõigi imestuseks asi toimis, toimis kenasti etapi lõpuni. Tegemist oli muidugist hübriidrattale kohase kitsa rehviga, mitte minu metsaratta laia rehviga, mis pisut pani muretsema. Kuid soovituse rehvivahu kasutamise osas julgen nüüd küll igal juhul anda. Kokkuvõttes saime planeerimatut peatust nautida kõikse rohkem 3 minutit.

Nagu ikka tuleb kõik ajakaotused kohe kiiresti tagasi ära teha nii ka seekord, järgmine avastus rõõmustaski meid õite pea kui orientatsiooni otsimise käigus selgus, et olime kaotuse tagasi tegemisega jõudnud kaardilt välja. Tubli on. Üsna tubli oli ka mitte sellest apsakast veel õppust võtta, vaid ikka veel üks eeskujulikum haak rajale maha joonistada. Õite kahju kohe, et GPS-u träkk ei läinud toimima, oleks üsna hea uurimismaterjal Fred Jüssile näituseks.

Kokkuvõttes kujunes meie pikk rattamatk, jooksu ja kanuud oli ikka õite vähe viimasesse etappi sisse pikitud, ikkagi üle ~4h. Feil. Kaotust võitjale tubli ~54 minutit, ~1/3 koguajast, ei ole just väga uhked numbrid. Seda enam üllatas kokkuvõtlikult ilus 36.koht. Kas tõesti ainult eraldistardi pealt?

Numbrid:

• Koht: 36 (25, härrade arvestuses)
• Osalejaid:143
• Aeg: 4:00:36h
• Keskmine pulss: 140
• Max pulss: 167
• Kadunud kaloreid: 3712

Swedbanki perespordisarja jooksuetapp

Rajameister oli Swedbanki perespordisarja jooksuetapil distantsi mõõtmisega õite lahkes tujus olnud. Kui esmalt oli välja hõigatud, et rada jagub vaid 15 kilomeetriks, siis juba stardimaterjalide ümbrikult ilutses vastu number 16, ehk1 km võrra oli distantsi pikemaks venitatud ja seda kõike puhta tasuta. Kõlas soodsalt.

Ainult mitte juhul kui eelnevalt on välja käidud vekslid arvestusliku lõpetamise aja suhtes, et jõuda veel mõne tunni pärast Muhku startiva praami peale. Arvestades minu olematut kogemust rajaga, siis loomulikult läksin kohe aega tagasi tegema ja andsin kütet. Esimene ring läks üsna emotsiooni pealt ning adrenaliini najal, kuna rajameister oli sisse pikkinud tõhusalt tõuse, langusi, kurve ja isegi leidnud võimaluse ühe puu rajale langetada. Igati meeldiv ja mittesugugi igav. 

Üpris üllatuslikult tuli vastu õite peagi 8km silt ja asutasin end juba ringi pöörama, kuid ei läinudki see nii libedalt kui oleks arvanud, oma 700-800m tuli veel lisaks udjada, et teisele ringile pääseda, mis tundus kergelt kummastav. Oma suurtes kummastamistes õnnestus mul igal juhul end liivastel tõusudel haamriga kinni ära lüüa ja teisel ringil enam esimesele omast rütmi ei leidnudki. Ilmselgelt ei ole siin süüdi olematu treenitus künklikul maastikul nagu Pirita ürgorg seda kenasti pakub. Võtsin vastu siis kõike muud mis rajal saada oli - päikest, mände, värsket õhku, mõnda mööduvat selga ja tiksutasin nii palju kui mootorit veel oli finišisse ära.

Lõppeks sai uuritud veel ühelt kodanikult kellasepalt, et palju siis ta imevidin distantsi kokku mõõtis. Õige vastus 17 km. Jälle 1 km kui maast korjatud. Igal juhul sain tugevaks.

Numbrid:

• Distants: 17 km
• Koht: 14 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 9)
• Osalejaid: 339
• Aeg: 1:18:07
• 1 km aeg: 4:36 min
• Keskmine kiirus: 13,06 km/h
• Keskmine pulss: 168
• Max pulss: 175
• Kadunud kaloreid: 1609

Narva Energiajooks

 

Hooaja alguses eesmärke seades, sai ette nähtud kolm võimalust, ehk siis kolm planeeritud starti viimaks poolmaratoni aeg alla pooleteise tunni - Rakvere ööjooks, SEB sügisjooks ning igaaastane rahvajooks. Sedant' puhku jõudis aga korralduskomitee arvamiseni, et rahvajooks tuleks kogu täiega ära jätta ning asendada viimane hoopis poolmaratoni EMV-ga Narvas, lööknimetuse Narva Energiajooks all. Üleüldse esmane omalaadne jooksuüritus siis Ida-Virumaal.

Igati aus algatus, mis väärib kindlasti toetust ning nii saigi omalt poolt ettevõtmisele heakskiit antud ning kokku seatud ka nädalavahetuse projekt tutvumiseks idaosariikidega, sisse pikkides nii kultuuri programmi kui pisut ka ihu harimist. Rakvere ööjooksul pakutud võimalus hooaja eesmärk täita sai kasutet', seega nüüd võis rahulikult sammu sättida ning esimene pool jooksust meeldivalt vaikselt läbi tiksuda tempol ~4:50 min@km. Kuskil 13-14km peal, aga läks tüütuks kätte ära ja viimaseks kaheksaks kruttisin km aja ~4:15 min@km peale. Jõudu oli, tahet oli, tuli minna. Kestsin ilusti lõpuni ära ja ühtlasi sai veel ka hulga skalpe võetud. Meeldejäävamad olid korvpalliketsid, kes arvasid, et niisama ei lähe keegi mööda mitte ja võtsid 3km enne lõppu rõõmsalt kõrvale ja kütsid ise tempot 300m jagu. Igati meeldiv oli, sain ka sammu pikemaks. Aitäh! Teisalt ka noorsportlasele tänud, kes leidis juba finiši sirgel mu nõrga koha, asutades end mööda pressima, aga see mulle ei sobi mitte ja nii venis samm veelgi pikemaks. Skalp jäi alles.

Rajale läksin ~15 kraadiga lühikeses kostüümis, mis osutus igati õigeks valikuks. Geelid jätsin maha, tarbisin vaid vett ning toitlustuspunktist haarasin katsetamiseks kolm kuubikut suhkrut, selgus, et ei ole siiski päris minu tass teed. Miskit effekti või deseffekti ei tajunud, seega järgmine kord jätan võtmata.

Numbrid:

• Distants: 21,1 km
• Koht: 148 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 72)
• Osalejaid: 388
• Aeg: 1:35:34
• 1 km aeg: 4:32 min
• Keskmine kiirus: 13,25 km/h
• Keskmine pulss: 167
• Max pulss: 181
• Kadunud kaloreid: 1862

Veloga Andineemele

    

Traditsiooniks kujunema kippuv rattaretk marsuudil Tüve tänav, Neeme talu Andineemel sai nüüd juba lausa teist kordselt, ilma igasuguste tagasilöökideta, rutiinselt läbi keritud.

Numbrid siis hooajal 2011:

• Distants: 56,19 km
• Koht: 1 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 1)
• Osalejaid: 1
• Aeg: 2:14:39
• 1 km aeg: 2:24 min
• Keskmine kiirus: 25,04 km/h
• Keskmine pulss: 128
• Max pulss: 151
• Kadunud kaloreid:1747 (ehk ~5kg toorest porgandit)

 Võrdluseks veel siis kõikse esimene retk:

Numbrid hooajal 2010:

• Distants: 59 km
• Koht: 1 (oma vanusegrupi härrade arvestuses 1)
• Osalejaid: 1
• Aeg: 2:25:02
• 1 km aeg: 2:27 min
• Keskmine kiirus: 24,41 km/h
• Keskmine pulss: 128
• Max pulss: 157
• Kadunud kaloreid:1842 (ehk ~5,4kg toorest porgandit)

Kõrvemaa triatlon

    

Veehoidlasse ulpima ei jäänud, rattas bambusesse ei põiganud, jooksus keegi mööda ei läinud, hoopis ise korjasin skalpe nii kümmekond ehk siis igati õnnestunud start praeguse olematu treeningu pealt.

Eksperiment nimetusega 'rattapükstes triatlonile' saab samuti õnnestunuks lugeda. Lühikeste rattaliibeketaga ei suutnud ma tajuda ühtegi tagasilööki ujumises, enne kaldale jõudmist tegin veel kontrolliva kohenduse ning hoolimata pingutusnööri puudumisest, ei pidanudki pükse rebadelt otsima vaid olid täpselt seal kus enne ujumist sai seatud. Mingit arusaadavat ebamugavust või ajakaotust ma ei suutnud igal juhul fikseerida. Künklikul ratta rajal tegin endale juba ise komplimenteerivaid märkusi pükste valiku osas. Lühikeses jooksus ei suutnud püksivalik mind ei hõõrumise ega muuga üllatada. Seega igati Kõrvemaa radadele sobilik varustuse valik.

Ärksamaid hetki:

• Uus kogemus sai hangitud jooksurajalt - korseti piirkonna kangestumise ja krampide näol. Rattast tulles, Kõrvemaa raja kohe esimesel kahel künkal, andsid harjumuspäraselt säärelihased märku magneesiumi puudusest, kuid üllatavam oli veelgi, et nii alaselg, kui kõht jooksid omadega kokku, kangestusid ning raja lõpu osas juba krambistusid. Kummastav.
• Ujumises, vahetult pärast esimest poid õnnestus kuklal leida kaaskolleegi rusikas, mistõttu degusteerisin ka eeskujuliku sõõmu Soodla veehoidla pakutavat. Uuesti rütmi ma ei leidnudki. Endiselt on mul komme rajal paremale ära vajuda ujumisel, ehk siis pean iga kümnekonna tõmbe järel oma suunda korrigeerima.

Numbrid:

• Koht:167 (107, härrade arvestuses)
• Osalejaid: 453
• Koguaeg: 1:26:30h
• Ujumine (350m): 0:10:11h
• Ratas (22km): 0:59:37h
• Jooks (4km): 0:16:41h
• Keskmine pulss: 162
• Max pulss: 174
• Kadunud kaloreid: 1711